teisipäev, 13. veebruar 2018

Ornung muss sein!*

Jerome K. Jerome sai tuntuks 1889. aastal, kui ilmus tema raamat "Kolm meest paadis (koerast rääkimata)", kus ta Thamesi jõel veedetud mesinädalatest inspireerituna kirjeldab kolme sõbra ja tülinorijast foksterjeri Montmorency lõbusaid seiklusi paadiretkel.
Raamatus "Kolm meest uitamas" mõtlevad noodsamad härrad aga välja väga kavalaid põhjusi, miks mõneks ajaks pereelust eemalduda ja hoopis välismaale jalgrattamatkale minna. (Olgu öeldud, et nad on üpris nördinud, kui nende abikaasad seda mõtet avasüli tervitavad.)

"Kolm meest paadis..." oli minu jaoks nagu sõõm värsket Inglise maaõhku, järg aga jäi veidi kahvatumaks. Olles ise suur rattasõidu austaja, lootsin lugeda rohkem sellest, kuidas kolm Briti härrat Saksamaal jalgratastel matkasid, aga kõrvalepõikeid oli nii palju, et matkamine ise jäi tahaplaanile. Tõsi, kohati oli raamat päris naljakas, mõned terased tähelepanekud ja filmilikud stseenid jäävad kindlasti meelde. Näiteks kuldne lause: "Jalgrattaga tegelemiseks on olemas kaks võimalust: sa kas teed sellele "ülevaatust" või sõidad sellega." (Rattaomanikud, võite nüüd kõik endale diagnoosi panna!) Või näide sakslaste korraarmastusest, mis paneb neid ka metsikuid ojasänge telliskividega sillutama: "Sakslasele on mõttetu rääkida puutumata loodusest. Saksamaal peab loodus hästi käituma ega tohi anda lastele halba eeskuju."

Kokkuvõttes oli muhe lugemine, aga tundsin Montmorencyst puudust.


*Kord peab olema!

Kommentaare ei ole: