teisipäev, 20. märts 2018

Lugusid (vaimu)hädas näitsikutest

Üha rohkem paeluvad kirjanikke inimese psüühika erinevad tahud, reaalsuse ja normaalsuse habras piir. Lugejategi hulas on psühholoogilised põnevikud menukaks saanud.

Calia Readi raamatu "Haruta mind lahti" peategelane on omadega puntras noor ilus Naomi, kes on pandud vaimuhaiglasse just siis, kui tema parim sõbranna on hädas ja teda kõige enam vajab. Kuidas veenda psühhiaatrit, et ta pole hull, pääseda haiglast ja tõtata hädalisele appi?

Võrreldes mõne teise sama žanri esindajaga oli raamat üsna lihtsakoeline. Näpuga järge ajada ja pingsalt kaasa mõelda pole vaja, leheküljed lähevad ludinal (seksistseenide kirjeldused on vahest ebaproportsionaalselt pikad). Kujundus on ilus ja erinevalt paljudest teistest teostest ei torganud kirjavigu silma. Julgen soovitada naisterahvale, kes tahab kerget lõõgastust ja nö ajuluuda.



Caroline Erikssoni jutustatud lugu "Kadunud" algab sellest, et Alex ja tema väike tütar Smilla lähevad üht saart avastama ja Greta jääb neid paati ootama. Peagi hakkab pimenema, avastajad aga ei tule ega tule...

Gillian Flynni samanimeliseks eestindatud raamat meeldis mulle väga. Sellegi teose algus on põnev ja tükk aega ei saa aru, miks peategelane nii ebaloogiliselt käitub - miks ta ei helista politseisse, kui mees ja tütar soosaarel kadunuks jäävad, kas ta ikka on vaimselt terve? Viimase küsimuse ümber autor mängibki, aga kes sedasorti raamatuid rohkem loevad, ei pruugi autori visatud konksu alla neelata ja näevad tema konstruktsioonidest läbi. Üllatused ei jää siiski tulemata ja raamatu lõpp tekitab kindlasti vastakaid tundeid.

Kommentaare ei ole: