kolmapäev, 13. juuni 2018

Undiveres kulgeb aeg teisiti

Undivere mõis ja küla, kus toimub Rein Raua raamatu "Kell ja Haamer" tegevus, on puhtalt autori mõttekujutelm. Tõsi küll, piisavalt tõetruult välja kukkunud, et pahaaimamatu lugeja guugeldama panna. Miski selle raamatu juures paelus mind juba tükk aega tagasi, kuid alguses ei olnud sugugi lihtne lasta end loo rütmil kaasa viia. Seda enam, et see rütm ja isegi stiil vaheldub vastavalt sellele, mis ajastut parajasti kirjeldatakse. "19. sajandi esimesel poolel hargnev lugu on kirja pandud pikkade baroksete lausetega, sellal kui nõukogude aega markeerib reibas ja terav, paiguti lausa sotsrealistlikke tekste matkiv sõnastus ning tänapäeval aset leidvaid sündmusi antakse edasi lühikeste ja täpsete lausetega," on tabavalt öelnud Janika Läänemets oma arvustuses (https://kultuur.err.ee/636233/arvustus-unustamatu-undivere). Erinevad liinid toovad lugeja ette terve rea värvikaid tegelasi, kaasa võib elada nii terasele 19. sajandil elanud mõisahärrale, nõukogudeaegse lastekodu südamlikule direktorile või hoopis kaasaegsele kaunitarile, kes on rikka mehe käevangu jõudnud endine striptiisitantsija. Romaani keskne kuju on aga hoopis Undivere mõis - maja, mis elab ja hingab oma rütmis ja millel näikse olevat plaan kõikide kohta, kes sinna piisavalt kauaks satuvad. Veidraid sündmusi juhtub loo edenedes siin-seal, kuid mitte nii palju, et panna lugejat kummitustesse uskuma. Viimaste lehekülgede lähenedes hakkasin pelgama, et autor jätabki lõpu lahtiseks ja seletamatu seletamata, kuid õnneks nii ei läinud ja nii mõnigi kild sai oma kohale asetatud.
Omapärane raamat ja väga-väga ilus kujundus! (Kujundanud Asko Künnap).

Kommentaare ei ole: