SAUGA RAAMATUKOGU

Kui sa ei loe Harglat, siis sind pole olemaski

2012-01-31T10:35:00.003+02:00

Palju õnne Indrek Harglale Kultuurkapitali aastapreemia puhul! Hargla Melchiori-lugusid on nii palju kiidetud, et olen võtnud kindlalt plaani neist vähemalt üht lugeda. On harv juhus, kui kõik kolm raamatut riiulil laenutajat ootavad.

Jupike aega tagasi olen e-kujul lugenud Hargla teost "Vabaduse kõrgeim määr", on väga mehine ja, mis seal salata, ka verine raamat inimkarakterite keerukusest, võimuihast ja armastusest. Mäletan, et mõtisklesin, kuidas ta küll oskab lahingustseene nii veenvalt kirjeldada. See pisike müsteerium lahenes, kui sain teada tema ajaloolase-taustast. Kui ajalooõpikute koostajad oleksid nii hea kirjeldamis- ja sisselamisoskusega kui Hargla, oleks ajalugu tõenäoliselt üks populaarsemaid õppeaineid.

Ah et miks ma pole siis ikka veel Melchioriga lähemalt tutvunud? Sest olen otsustanud korrastada oma lugemisharjumusi. See tähendab, et enne uut raamatut kätte ei võta, kui pooleliolev läbi saab.

Hargla "Vabaduse kõrgeim määr" on online-lugemiseks saadaval ka e-raamatukogus http://e-raamatukogu.com

Punamütsike ja hunt

2012-01-25T11:36:00.004+02:00

Facebooki kaudu tuli taas välja üks ammune nali.

Kuidas jutustaksid loo Punamütsikesest:

Edgar Allan Poe:
Vana ja sünge salapäraselt julma loori mähitud metsa kohal hõljusid kurjakuulutavate sooaurude pilved, oli otsekui kuulda ahelate fataalset kõlinat. Müstilises õuduses elas selle metsa serval Punamütsike.

Ernst Hemingway:
Ema tuli tuppa. Ta pani lauale korvi. Korvis olid piim, nisuleib ja munad.
"Näed," ütles ema.
"Jah?" küsis temalt Punamütsike.
"Viid selle," ütles ema, "oma vanaemale."
"Hüva," ütles Punamütsike.
"Ja vaata ette," ütles ema. "Hunt!"
"Jah."

Guy de Maupassant:
Hunt kohtas teda. Ta heitis Punamütsikesele selle erilise pilgu, mis saab Pariisi kogenud elumehe poolt osaks ikka veel süütust teeselda püüdvale provintsikokotile. Mees ei usu tema süütusse põrmugi rohkem kui tema ise ja näeb juba vaimusilmas, kuidas neiu lahti rõivastub, kuidas tema seelikud langevad üksteise järel ja kuidas tal lõpuks on üll ainult särk, mis lubab aimata tema keha ahvatlevaid piirjooni.

Victor Hugo:
Punamütsikest haaras värin. Ta oli üksinda nagu nõel kõrbes, nagu liivakübe tähtede vallas, nagu gladiaator mürgiste madude keskel, nagu uneskäija ahjus.....

Jack London:
Kuid ta oli oma rassi vääriline tütar, tema soontes voolas valgete maailmarändurite tugev veri. Silmagi pilgutamata tormas ta hundile kallale, andis talle jalustrabava hoobi ja lisas sellele otsekohe klassikalise lõuahaagi. Hunt põgenes hirmunult. Punamütsike vaatas talle järele, naeratades võluvalt naiselikku naeratust.

Jaroslav Hašek:
"Mis ma küll ometi tegin," pomises hunt. "Tegin enda täis, muud ei oska öelda.....

Honore de Balzac:
Hunt jõudis vanaema juurde ja koputas uksele. Selle ukse valmistas tundmatu meister XVII saj. keskpaiku. Ta raius ukse välja tollal moodsast kanada tammest, andis oma kätetööle klassikalise nelinurkse kuju ja riputas ta raudhingedele, mis võisid omal ajal head olla, kuid kriiksusid nüüd õudselt. Uksel polnud mingeid ornamente ega mustreid, ainult all paremas nurgas võis näha kriimustust, mille kohta jutustati, et selle olevat oma isikliku kannusega tõmmanud Celestin de Chavarges - Marie-Antoinett'i favoriit ja Punamütsikese vanaema vanaisa emapoolne tädipoeg. Muidu oli uks täiesti tavaline ja sellepärast pole mõtet temal üksikasjalikumalt peatuda.

Oscar Wilde:
Hunt: "Vabandage. Te ei tea mu nime, kuid....
Vanaema: "Oh, sel pole tähtsust. Tänapäeva seltskonnas on kõige parem kuulsus just neil, kel pole nime. Millega võin teile kasulik olla?"
Hunt: "Asi on nii....Mul on väga kahju, kuid ma tulin, et teid ära süüa."
Vanaema: "Kui armas! Olete väga teravmeelne dzhentelmen."
Hunt: "Mõtlen seda tõsiselt."
Vanaema: "See annab teie vaimukusele erilise sära."
Hunt: "Olen rõõmus, et te ei suhtu liiga tõsiselt sellesse, mille ma teile nüüdsama teatavaks tegin."
Vanaema: "Praegusel ajal tähendab tõsine suhtumine tõsistesse asjadesse ainult halba maitset."
Hunt: "Millesse peaksime siis suhtuma tõsiselt?"
Vanaema: "Rumalustesse muidugi. Kuid olete talumatu."
Hunt: "Millal on hundid talumatud?"
Vanaema: "Kui nad esitavad tüütuid küsimusi!"
Hunt: "Ja naised?"
Vanaema: "Kui ei leidu kedagi, kes naisele tema õige koha kätte näitaks."
Hunt: "Olete väga karm enda vastu."
Vanaema: "Loodan teie diskreetsusele."
Hunt: "Võite kindel olla. Ma ei ütle kellelegi sõnagi." (sööb ta ära)
Vanaema (hundi kõhust): "Kahju, et kiirustasite. Kavatsesin teile just üht väga haaravat lugu jutustada."

Erich Maria Remarque:
"Tule siia," ütles hunt.
Punamütsike kallas kahte klaasi kalvaadost ja istus tema juurde voodisse. Nad hingasid sisse kalvaadose tuttavat hõngu. Selles lõhnas oli igatsust ja väsimust. Kalvaados oli nagu elu.
"Muidugi," ütles Punamütsike. "Meil pole enam tulevikku."
Hunt vaikis. Ta oli sellega nõus

Milline lähenemine teile enim meeldib? Minu lemmikud on Maupassant ja Wilde.

Foto: Project Gutenberg

Mis juhtus rahakotiga?

2012-01-20T15:14:00.005+02:00

Eile luges kirjandushuviliste seltsi "Luule" liige Virve Meri meile ette luuletuse, mis valmis tal päev varem teel raamatukogust koju (no näete, kui inspireeriv koht on raamatukogu, eksole!). Et see nii ajakohaselt ja vahvalt kõlab, mõtlesin seda ka laiemalt jagada.

Rahakott

Endaga normaalselt saan ma läbi,

kes siis iseennast tülitab.

Vahel siiski taluma pean häbi

kui mu rahakott mind sülitab.

Varem justkui rahakott ei lekkind

euro ajal avastasin kaod.

Küllap vist on rahakotti tekkind

mulle nähtamatud mikropraod.

Takistaks mind kasvõi tosin tonti

varem tulnuks mõelda sellele:

tuleks viia rahakott remonti,

aga millal, kuhu, kellele?

Virve Meri, 18.01.12 Saugas

Möödunud aasta veerandsada lemmikut

2012-01-05T18:47:00.009+02:00

Rõõm on näha, et Sauga lugejate 25 lemmiku hulgas oli vaid 4 välismaist autorit. (Mööndustega tegelikult, sest Justin Petrone on ju peaaegu eestlane!). Samas vaevalt need Eesti enda kirjanike teosed kurikuulsasse näidisnimestikku sattunuks, enamasti on tegu (auto)biograafiatega. Suurem osa lemmikutest, nagu võiski arvata, kuulub ilukirjanduse hulka. Kultuuriministri siunatud naistekaid on vaid kaks ja needki 24. ja 25. positsioonil. Samas on edetabelis koguni kaks raamatut, mis räägivad Sillamäest. Millises raamatukogus võib Sillamäe veel nii populaarne olla? Sillamäel vist mitte...

Lugejate lemmikutest 11 teost leiab ka URRAMi kasutajate koondedetabeli esimese 25 hulgast. Silma torkab, et Saugas ei ole minu-sari nii suurt populaarsust saavutanud - kui suures edetabelis oli tervelt viiendik kirjastuse Petrone Print menusarjast, siis Saugas leidis tee esimese 25 hulka vaid üks "minu...".

Ja nüüd - trummipõrin... siit tuleb Sauga menukite paraad!

1. Liidia Nuude "Mati Nuude"

2. Justin Petrone "Minu Eesti. 2. osa"

3. Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

4. Andres Anvelt "Direktor"

5. Erik Tohvri "Laenatud rõõmud"

6. Helju Pets "Õnneõiteta sirelid"

7. Ene Hion "Armastab, ei armasta"

8. Jaan Martinson "Kristina"

9. Jüri v. Grauberg "Selguse poole"

10. Kõige taga oli hirm : kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi

11. Esta Aksli "Tare poole tõttaja"

12. Tõnu Aav "Aplaus teile"

13. Hannes Võrno "Poisi lugu"

14. Lea Arme "Ma olen elanud"

15. Sofi Oksanen "Puhastus"

16. Kati Murutar "Projektilaps Pärnust"

17. Esta Aksli "Südamed sõeluvad salaja"

18. Erik Tohvri "Naabrid"

19. Avo Kull "Haigla"

20. Esta Aksli "Tare poole tõttaja. II"

21. Merike Jürjo "Pikad varjud teel"

22. Mihkel Raud "Musta pori näkku"

23. Esta Aksli "Tare poole tõttaja. III"

24. Tess Gerritsen "Kohtumine minevikuga"

25. Jackie Collins "Vaene väike lipakas tüdruk"

Mõne asja jaoks peab olema mees!

2012-01-03T17:37:00.004+02:00

Läbi Iraani ja Araabia väntamiseks peab kindlasti olema mees. Uhhuduurlaste raamatu lugemiseks õnneks mitte!

Lugesin raamatu läbi ja haukasin teleseriaali jupphaaval peale. Maitses hea! Kel televisiooni jaoks valminud üllitis nähtud, võiks siiski ka raamatut lugeda. Sest tegelikult täiendavad raamat ja telesari üksteist kenasti. Kristjani kirjeldust üle 40-aastaste usklike meeste käimisvõistlusest Evazis oli küll lõbus lugeda, aga telepildist paistis see lausa hüsteeriliselt naljakas. Ja ilma teleta ju ei teaks näiteks, et Hannesel on ilus hääl või kui palju omapära andis Kristjani kehakeelele ja kõnnakule juurde Etioopia värvides dress.

Ja ilma raamatuta ei saaks teada, miks ikkagi uhhuduurlastel moslemimaal õllepruulimine aia taha läks. Üldse jäävad raamatut lugemata paljud üksikasjad ja kaadritagused seigad teadmata.

Eelmise Uhhuduuri-raamatuga võrreldes tundub uues pildimaterjali rohkem olevat. Kahjuks on aga paber karedam (taaskasutus?) ja fotod sellevõrra tuhmimad ja udusemad. Aga see-eest on uues raamatus teekonnakaardid ja ühtlasem stiil (küllap põhjusel, et kirjutamise põhiraskus on olnud Kristjani peal, teised võtavad üpris vähe sõna). Raamatul on otsekohene, pigem lõbus, tuntavalt mehelik nägu, nagu sellisele teosele sobibki. Haarasin seda säärase hooga, et asjast suurema mõnu tundmiseks keerasin vahetevahel lehti tagasi ja lugesin mõned kohad üle.

Kahtlemata on Uhhuduuri nr 3 peakangelane Mart, kellega kõige naljakamad, aga ka tõsisemad juhtumised seotud. Just tema osales edukalt Evazi üle 40-aastaste usklike meeste käimisvõistlusel, just tema oli see, kes tuli vigastuse tõttu kohaliku meditsiini hoolde usaldada. Mis juhtus, lugege ise!

Veel: http://etv.err.ee/arhiiv.php?otsing=uhhuduur

http://taniil.wordpress.com/

http://et-ee.facebook.com/people/Ehh-Uhhuduur/100001356152619

Uusaastasoov

2012-01-02T13:40:00.004+02:00

Vaimuvalgust uuel aastal!

Sillamäest, armastuseta

2011-12-28T12:46:00.010+02:00

Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooniga" tegin esmalt tutvust Loomingu vahendusel. Vaimustunult neelasin alla seal ilmunud peatükid ja jäin pikisilmi raamatut ootama.

Kuigi "Sillamäe passioon" kujutab endast tükikest ajalugu, ei tasu siit kronoloogiat otsida. Hvostov on nähtustele, asjadele, inimestele ja sündmustele lähenenud peatükipõhiselt, mis on päris mõnusaks vahelduseks. Ja millised kirjeldused! Kui keegi suudab sõnadega selgeks teha, kuidas tunneb ennast astmahaige, keda sunnitakse kehalise kasvatuse tunnis teistega võidu jooksma, on see Hvostov. Kui keegi tahab teada, mida tähendasid nõukogude teismelisele teksased, lugegu Hvostovi. Ja muidugi saab siit aimu, mida tähendas elu Sillamäel, mis polnukski justkui Päris-Eesti. Tolle teise, õige Eesti leidis Hvostov Alutaguselt.

Sillamäed ei meenuta autor just helgelt - ei paista siit lapsepõlve kuldset helki. Võib-olla ei oleks pidanud seda raamatut järjest lugema. Kuidagi raske seedida, nagu must leib, mis on ju hea ja toitev, aga mida ei tasu liiga palju süüa - läheb nätskeks kamakaks. Kokkuvõttes sai natuke liiga palju mu jaoks seda viha ja kibestumist. Loodetavasti oli autoril endal selle väljavalamisest abi. Võib-olla loen seda raamatut tulevikus uuesti, aga siis kindlasti peatükihaaval, mitte ühe ampsuga.

Aga raamatukogu riiulil see raamat ei seisa, kogu aeg on lennus. Nii et võin soovitada küll!

Veel:

http://youtu.be/Xa19XEyVXig

http://yksainus.blogspot.com/2011/11/sillamae-passioon-uhe-elu-muusika.html

http://lugemisarhiiv.blogspot.com/2011/08/hvostov-sillamae-passioon.html

http://pr.pohjarannik.ee/sillamae-passioon-portreteerib-omaaegset-uraanilinna/

Pühadetervitus

2011-12-22T18:22:00.004+02:00

Head blogijälgijad, minu soovid teile leiate siit:

http://youtu.be/SbIVzS6PZb8

Ilusaid pühi!

Häid pühi, härra Lang!

2011-12-19T15:40:00.003+02:00

Kuna naistekad väidetavalt lugemiseks ei kõlba, leidsin tänu kolleegile keskraamatukogust neile uue, ajakohase kasutusviisi. Ilusaid pühi, härra kultuuriminister! :)

Kui kolleegiga on vedanud

2011-12-16T12:45:00.015+02:00

Liiviaga Urge raamatukogust on mul ikka vedanud! Juba esimesest telefonivestlusest saadik on mul tunne, nagu me poleks kunagi võõrad olnudki. Nõu ja abi julgeme üksteiselt alati küsida ja anda. Otsekui koostöö illustratsiooniks sattus täna ette üks sügisene pildike, kui laste sügisvaheaja spordiüritusel mälumängu vedasime.

Kahju vaid, et nii vähe teineteist külastada saame - lahtiolekuajad ju kohustavad. Peab tunnistama, et Liivia on Sauga raamatukogu tublimalt väisanud, kui mina Urgele jõuan. Eelmisel nädalal oli mul aga rõõm kuulata Urge raamatukogus väikest jõulukontserti, esines ansambel Merileid, kus Liivia isegi laulab. Ilus oli! Homme, st 17. detsembril kell kolm esinevad nad Raeküla Vanakooli keskuses, piletitulu (pileti hind 1 euro) annetatakse Pärnu kasuperede toetuseks.

Rõlged leiud

2011-12-14T11:05:00.008+02:00

Hakkasin täna jõulusalmikut sirvima, kui sattusin ebameeldiva leiu otsa - keegi oli jätnud salmiku vahele järjehoidjaks vatitiku. Õnneks oli seekordne kasutamata jäänud, aga mul on ka olnud juhus, kus raamatu vahele on pistetud juba kasutatud, kollaste otstega vatitikk. Ausalt, see oli üsna jälk avastus! Kord leidsin naiste pesukaitsme, mis õnneks (!) oli kasutamata ja seetõttu vääris vaid väikest kulmukergitust. Markantsemaks näiteks võib tuua A4 suuruse värviprinditud lehe, millest suurema osa moodustas ühe naisterahva uurakil taguots. Raha inimesed naljalt raamatu vahele ei jäta, vaid kord libises lehtede vahelt välja kahekroonine. Igasugu tšekke, sünnipäevakaarte, lipikuid arstiaegadega, tunnikontrolle, taskukalendreid jms, on aga tihti.

Kulla kolleegid, mis on kõige huvitavam "järjehoidja", mille olete raamatu vahelt leidnud?

Tule ka!

2011-12-08T17:07:00.001+02:00

Nägupidi raamatus!

2011-12-07T14:58:00.001+02:00

Teatan pidulikult, et Sauga raamatukogu tegemistel saab nüüd silma peal hoida ka Facebookis: http://www.facebook.com/pages/Sauga-Raamatukogu/269587703089180

Kelle jaoks on raamatukogu???

2011-11-30T11:27:00.003+02:00

Esimene mõte, mis pärast kultuuriministri hämmastavat avaldust tuli - kas läheme tagasi nõuka-aega, kus Suur Isa keelab, käseb, poob ja laseb? Lood sellest, kuidas raamatupoed sidusid Brežnevi teoseid kokku populaarsete raamatutega, määrates nn komplektihinna, et neid vähegi müüa, või kuidas raamatukoguhoidjad tuttavatele ühiskondlik-poliitilist kirjandust pähe määrisid, teinekord ka lihtsalt laenutusi võltsisid, tunduvad praeguses ajas nii absurdsed ja nõmedad, et algselt oli ehmatus päris suur.

Teisest küljest kaaluma hakates on idee teoreetilisel tasandil muidugi õilis - harime rahvast ja toetame omamaiseid kirjanikke. Kuidas see aga praktikas toimiks? Proovime ette kujutada.

"Tere! Ma lugesin lehest, et Nora Robertsil on uus raamat, kas teil on seda?"

"Tere, meil kahjuks Robertsit ei ole ja ei tule ka. Aga mis ma selle asemel võin pakkuda?"

"Eee... no midagi sarnast, Sandra Browni?"

"Browni meil ka ei ole enam, ainult need vanemad raamatud."

"Ah, neid ma olen kõiki juba lugenud."

"No aga äkki proovite midagi muud, Mats Traati või Viivi Luike näiteks?"

Mis te arvate, mis klient vastab? Kas krimkade või naistekate sõber ikka võtab raamatukoguhoidja soovitusel näiteks Mats Traadi luulekogu kätte? Tutkit, ma ütlen! Pigem usun, et tagajärg on raamatukogude tühjenemine - istume "uhkes üksinduses" kõrgelthinnatud väärtkirjanduse keskel. Ja jääbki õhku rippuma küsimus - kelle jaoks on rahvaraamatukogu, kas rahva või raamatute?

P. S. Mul on vedanud, siinne klientuur on seinast seina ja nii ka nende raamatumaitse. Aga seda pean küll ütlema, et ka minu käest on hakatud kurikuulsat Barbara Cartlandi küsima!

Parimad maaraamatukoguhoidjad 2011

2011-11-08T18:10:00.006+02:00

Kes koera saba ikka kergitab, eks ole! :D

Funktsionaalne kõrrepõld

2011-11-07T22:02:00.018+02:00

Raamatukogupäevade lõppakord mängiti seekord maha Rakvere lähedal Sõmerus. Olin natuke veebis ringi nuuskinud ja teadsin, et Sõmeru keskusehoone on väga põnev. Kohale jõudes hoonet maanteelt silmates aga üllatusin, kui pisike see nõuka-aegse tüüpnäoga alevimajade kõrval näis, bussijuht võrdles seda koguni saekaatriga. Mulje osutus muidugi petlikuks, tegelikult mahuvad ühe katuse alla vallavalitsus, raamatukogu, saal, huviringitoad ja eakate päevakeskus. Esmalt hakkasid silma maja kõrrepõldu meenutav puitribistus, suured klaaspinnad ja fuajee mustad seinad. Saalis, kus põhiosa päevast veetsime, oli mul raskusi esinejatele keskendumisega, kuna keerutasin kaela ja uurisin üksikasjalikult, milliseid lahendusi on kasutatud - võrdlesin seda meie oma Musta Majaga.

Erilist tähelepanu osutasin muidugi raamatukogule, mille funktsionaalsus ja detailideni läbimõeldud planeering tekitas lausa kadedust. Raamatukogu ei ole kuigi suur, aga arhitektidel on iga ruutmeeter "tööle" pandud - lambid raamaturiiulite ülaservas, väljatõmmatavad riiulid, kuhu valitud teosed kuhjata, magnetvärviga seinad stendide asemel, ratastega lastenurga riiulid, roovaibaga muusikakuulamistuba, pehmed toolid väikeste lauakeste ja põrandalampidega suurte akende all, mururoheline siseõu... Ma tahaks sinna minna suvel, istuda värske ajalehega selles õuekeses ja lasta mahedal tuulel juukseid sasida...

Kel on Rakvere kanti asja, käige kindlasti ka Sõmerul ära!

Kuni ma ootan kolleegide fotomaterjali, saate lähemalt maja kohta uurida siit.

Kasutatud foto: http://cdn.archdaily.net/wp-content/uploads/2010/10/1286466520-img-5237-1000x655.jpg

P. S. Suur tänu Sõmeru vallavanemale Peep Vassiljevile, kes meile lahkelt kogu majas ekskursiooni korraldas!

Armsad susserdajad ehk mis on tegelikult tähtis

2011-10-29T09:53:00.007+03:00

Kõigepealt helistas mulle meie maaraamatukogude peaspetsialist Lenna, et ma paneksin oma viimase aasta tegemised kirja. Minu mõningase hämmelduse peale tunnistas ta üles, et on plaanis seada mind üles aasta maaraamatukoguhoidja kandidaadiks. Mu kõige lähemad kaastöötajad lasid sulel lennata (õigemini klaviatuuril klõbiseda) ja said valmis iseloomustuse, mis lõi lausa tummaks. Kolleegid maakonnast nikerdasid salaja pilte otsida ja slaidiesitlust teha. Ja kõik nad varjasid vähemalt kaks nädalat, et mind ongi kõikide teiste kandidaatide hulgast välja valitud! Susserdised olete! Aga kõige vahvamad ja armsamad!!!

Suur-suur aitäh teile kõikidele! Tunnustus on tore ja tähtis, aga head inimesed ja nende siiras rõõm on veel palju-palju olulisemad!

P. S. Ma ei nimeta ühtegi nime, aga kindlasti tunnete ennast siin postituses ära, eks ju! ;)

Raamatukogutädi udus

2011-10-25T10:39:00.005+03:00

Udust vaatas Siilile vastu Öökull ja hõikas: "Uh-huu-huu! Uu-huu-huu-huu-huu!..." ning kadus samas uduloori taha.

"Segane," mõtles Siil, võttis maast kuivanud pulga ja sellega udu kombates liikus edasi.

J. Norštein, S. Kozlov "Siil udus"

Kui ma praegu raamatukogu aknast välja vaatan, näen ainult majaesist laternaposti ja suurt rohkem mitte midagi. Kogu ümbrus on justkui halli piimaga üle valatud. Töölesõit oli omaette eksootika. Nii külm, et kindad ja püksipõlved kattusid peenikese härmapusaga. Nii niiske, et prillidele ladestus sadu pisikesi piisku. Sõrmeotsad ja varbad muutusid lõpuks vägagi tuntavaks. Aga väljahingatavad aurupahvakud näitasid, et süda on täitsa soe! Mulle meeldib oktoober!

Raamatukoguinimesed on andekad, targad ja inspireerivad!

2011-10-23T22:35:00.019+03:00

Just selline oli emotsioon pärast Balti raamatukoguhoidjate kongressi muljete seedimist. Või, olgem ausad, seedida pole veel aega olnudki, rääkimata kirjapandud ideede ja mõtete ülelugemisest. Olgugi Trakai ümbrus Leedu kaunimaid piirkondi ja loss nii kaunis ja kuulus kui tahes, inimestest saadud sädeme ja inspiratsiooni vastu need ei saa!

Suur-suur aitäh kutsumast!

Vaadake ka:

ERÜ http://eru.lib.ee/joomla/
Cycling for Libraries http://www.cyclingforlibraries.org/

Tallinna Keskraamatukoguhttp://www.keskraamatukogu.ee/
Tartu Linnaraamatukogu http://www.luts.ee/

Fotod CoBal9-st ftp://profoto.lt/11%2010%2017%20CoBal%209/

Fotol ekskursioon Trakai lossis

Fotol CoBal9 lõpetamine - paremal Leedu Raamatukoguhoidjate Ühingu esinaine Alina, vasakul järgmist peakorraldajat Lätit esindav Silvija.

Muinasjutt heast nõiast

2011-09-28T15:14:00.004+03:00

"Ma ei teadnudki, et Elle Kull on nõid!" muljetasin ühel jooksutuuril sõbrale. Või kuidas teisiti nimetada naist, kes kätega oma lapse haiguse kokku kogub ja majast välja, kaugemale viib? Külastab unenäos välismaa režissööri, kellega ilmsi tehtud proov viletsalt läks? Nõid, mis nõid, aga näib, et hea nõid - kohati liigagi. Või on see muinasjuttudele üldiselt omane - et peategelase negatiivsetest külgedest minnakse vaid riivamisi üle, kui sedagi... Igatahes jäi mulle Ellest liigagi roosa mulje (aga see võib olla ka hapude viinamarjade lugu).

Minu jaoks olid raamatu juures kõige huvitavamad Elle enda mõtisklused ja lood, mis on põhitekstile kursiivis vahele pikitud. Avades üksjagu, jätsid need paljugi varjatuks ja tekitasid huvi sellest inimesest ja tema sisemaailmast rohkem teada saada. Võib-olla loen kunagi selle raamatu üle nii, et jätan põhiteksti hoopis vahele. Eks näis.

Kes aga tahab nalja saada, võtku lahti peatükk "Juhtub!". ;)

Nimetu postitus

2011-09-27T13:58:00.002+03:00

Kallis, ma tuleksin küll koju, aga olen töö juures kinni!

Äkki koliks siit minema?

2011-09-23T13:05:00.003+03:00

Tuli sihuke jumalavallatu mõte, et koliks õige oma blogimajanduse hoopis Facebooki. Viimasel ajal ei kipu leidma enam aega ega inspiratsiooni pikemateks blogipostitusteks. Seal saab vähema jutuga hakkama ja liiklust on ka rohkem. Mis te sellest mõttest arvate?

Vajatakse ajusid!

2011-09-15T15:29:00.001+03:00

Italo-ameeriklane pihib...

2011-09-09T11:36:00.003+03:00

... raamatus Minu Eesti 2. Üldmulje jäi kohmakas-armas. Alguses see kohmakus häiris ja lugemine ei tahtnud hästi edeneda. Samas ei saa öelda, et Justin Petrone oleks midagi oma sõnaosavusest kaotanud - nagu ta isegi tunnistas, käib kirjutamine tal kergesti. Vaimukad kujundid ja võrdlused ei olnud õnneks ka nii tihedad, et see päris tüütuks oleks muutunud.

Samas sellist värskust nagu teose esimene osa pakkus, siiski polnud. Võib-olla on see ka loomulik, sest Justin "eestistus" siin elades paratamatult ja enam ei olnud ta silmad pidevast imestusest ümmargused. Hea näide endistest tavadest võõrdumisest on tema itaallastest vanemate külaskäik, kus Justini ema sundimatult Epu isa tervituseks põsele suudleb ja mõlemad (!) noored sellest ära ehmatavad ("Ta suudles mu isa! Isegi mina ei suudle mu isa!" oli Epu reaktsioon). Nii et nalja natuke ikka saab.

Armsad inimesed!

Ahjaa, ma leidsin muuhulgas raamatust vastuse küsimusele, miks ameeriklastel enamik naljadest jämedakoelise tort-näkku-huumori hulka kuulub. Aga ma ei ütle, lugege ise! ;)

Teised on kirjutanud:

http://rohelisemrohi.blogspot.com/2011/09/justin-petrone-minu-eesti-2.html

http://raamatuklubi.blogspot.com/2011/08/justin-petrone-minu-eesti-2.html

http://indigoaalane.blogspot.com/2011/03/j-petrone-minu-eesti-2.html

Ei aeg ei peatu...

2011-08-30T17:09:00.001+03:00

Näinud, et mu seinakell kurvalt kapil lösutab, tuli üks härrasmees järgmisel päeval tagasi, puurid-tüüblid ühes, ja kell sai seina nagu naksti! Aitäh! :)

Küpse vilja lõhn ja tsepeliinid

2011-08-24T11:46:00.008+03:00

Nii võib lühidalt kokku võtta puhkuse, mis viis Pandivere kõrgustikule Äntu-Nõmme imeliste siniroheliste järvede äärde, Liivimaa ninaotsa Kolka neemele, Venemaa küljes rippuvale Kura säärele ja veel mitmetesse kaunitesse paikadesse. Imeliste elamuste saamiseks ei pea sugugi liiga kaugele minema - mõnikord piisab ka rattasõidust Virumaa külateel juulipäikeses küpsenud viljapõldude vahel. Avastusest et Eestis on allikakülmad järved, mis põhjani läbi paistavad. Jälgimisest, kuidas vahutavad merelained omavahel häälekalt ristuvad. Läbi une kuuldud sookurgede nukrast kaeblemisest. Paljajalu ronimisest rohekate kõrgete luidete kuumal liival.

On olnud võrratu suvi!

Foto: http://www.v-maarja.ee/?part=gallery&i_id=635

Hääde toimetajate nappus

2011-07-19T09:55:00.006+03:00

Ma olen pahane. Jah! Juba aastaid tagasi kurtis Jürgen Rooste "hääde toimetajate nappuse" üle ja tundub, et pean kahetsusega temaga nõustuma. Eriti kurb on avastada toimetamisvigu oma lemmikautori teoses, mille õhinaga oled kätte võtnud. Siinkohal ütleb kindlasti nii mõnigi, et kes käsib olla selline tähenärija, kes laseb vigadel oma lugemiselamust segada, aga... kas sellest on võimalik välja kasvada? H. Wassmo "Sada aastat" on vaimustav teos, aga lugedes säärast prohmakat nagu "sa käsitad nuga osavalt", läheb mul tõesti tuju ära. Ja ma pole ju mingi filoloog, kui palju vigu veel eksperdid leiaks??? Miks ei ole seda raamatut toimetanud näiteks Arnold Ravel nagu paljusid teisi Elvi Lumeti tõlkeid?

Ühes mustas-mustas majas...

2011-07-11T14:47:00.004+03:00

Ükskord on ikka esimene kord

2011-07-08T13:16:00.001+03:00

Täna paluti esimest korda raamatute tähtaja pikendust Facebooki kaudu!

Lint läbi lõigatud

2011-06-20T11:58:00.004+03:00

Nüüd on see tehtud - tähtsad ninad külas käinud, lint läbi lõigatud ja tordid söödud. Pidu oli täpselt nagu meie isegi - lehviv, sahmiv ja kergelt kaootiline nagu Browni osakeste liikumine.

Aitäh kõikidele külalistele, abilistele ja eriti teile, Ivika ja Ave! Enam ei kujuta elu siin ilma teieta ettegi ;)

Kolleege ootan aga külla sügisel, kui minu pool väikese uuenduskuuri läbinud on.

Pildil minu auväärne eelkäija Ene Tiismaa ja noortekeskuse juhataja Ivika. Mõlemad kuuluvad mu lemmikinimeste hulka - Ivika positiivsus ja naerulust teevad elamise lihtsamaks, vaadates Enet aga kaob mul hirm vananemise ees.

Tegelikult toimub kogu aeg midagi

2011-06-07T14:37:00.004+03:00

Näiteks käisime maikuu lõpus Tallinnas Pääsküla raamatukogus ja Underi-Tuglase kirjanduskeskuses. Siinkohal tervitused Pääskülla - lõpuks on käes aeg, kus teil on oma betoonmajas tõeliselt mõnus olla (ma tean, mida te tunnete, siin on mul paksude müüridega kivimaja)! Kirjanduskeskuses või Adsoni majas, nagu kohalikud naised seda kutsuvad, tehakse tööd tõesti südamega, loeng oli põnev ja tekitas huvi rohkemgi teada saada. Sellele eelnenud seiklus suure bussiga kitsastel Nõmme tänavatel jääb vist ka eluks ajaks meelde... Väga huvitav oli, kahju ainult, et mul polnud taipu ennast KGB-muuseumikülastuseks kirja panna!

Sel laupäeval sai peetud valla suvepäev, kus reporterina selja valusaks sörkisin, sangpommivõistlusel osalesin, tohutus koguses kohvi jõin, kuulasin nukrate kukekeste ja krapsakate kanade laulu ja nautisin melu.

Järgmisel nädalal ootab ees maja pidulik avamine, milleks tuleb kõvasti ettevalmistusi teha.

Ja kõige selle juures üritan ma visalt lugeda, sest vedasin koju oma lemmikkirjaniku värskeima teose. :D

Fotol ansambli Nukker Kukeke absoluutselt mittenukker esinägu ;)

Väljast suurem kui seest

2011-05-02T13:40:00.002+03:00

Nüüd, kui kõik raamatud on kenasti Põõsalinnu tänaval tagasi, ei saa ma aru, mismoodi need siia enne ära mahtunud on?!?? No hea küll, paari aasta jagu on uusi küll peale tulnud, aga... Mitu kastitäit trükitud tähekogumikke on ootel, et nuputaksin välja, kuhu ma need paigutan. Kuidas teha nii, et raamatukogu oleks seest suurem kui väljast???

Raamatusurfamine

2011-04-05T15:14:00.000+03:00

Pessimismiussike hakkab närima...

2011-03-22T17:51:00.004+02:00

Läheb lahti!

2011-03-18T11:32:00.004+02:00

Niisiis, esmaspäevast on raamatukogu suletud ja algab suur kolimistransvaal. Fondiriiulid on üles pandud, kõigest muust aga peab alles hakkama läbi närima. Optimistlik prognoos on, et kahe nädalaga saab hakkama. Pessimistlikult ma parem ei hakkagi mõtlema :D

Ei ole külm mind ära võtnud...

2011-03-09T17:26:00.005+02:00

... ega päike sulatanud! Nüüd jääb üle loota, et kevadet kuulutav tuul ära ei viiks. Tuuli aga on liikvel igasuguseid. Selle nimi, mis kõige rohkem segadust tekitab, on kolimistuul. Arvestades seniseid tagajärgi võib seda juba väikeseks orkaaniks pidada: verine lõikehaav pöidlas, õliseksmäärdunud riided, mõlk kolimisautos... Ja kui te veel näeksite, mis meie mustas majas praegu sünnib! Uus ja vana mööbel - kõik on läbisegi, minu tagaruumis lisaks veel mitu hunnikut juppe, mis kunagi olid fondiriiulid. Raamatute ühest kohast teise viimiseni pole me veel jõudnudki! Aga pole hullu, küll me sellest segadusest ennast läbi närime nagu rott makrofleksist ja siis on vanasuues majas jälle hea olla!
Pilt on vanavõitu, aga sellist hääd ja uut veel ei ole.

Aga vahepeal käisid mul ka koolitamistuuled külas ja need viisid Viljandi kultuuriakadeemiasse, kus üritasin aru saada, mida kujutab endast raamatukogude projektitöö. Koolitaja Piret Koorep on ise tõeline rahamasin ehk praktik, kelle käe all on sündinud lugematu arv rahataotlusi. Saime teada, kelle käest, mis tingimustel ja mille jaoks on raamatukogudel üldse võimalik toetusi taotleda. Arutelu Mai Põldaasa juhendamisel osutus samuti väga põnevaks ja kokkutulnud seltskonnast oli lõpuks lausa kahju lahkuda.

Kui suuremad tuuled raugenud, on lootust ka vaiksele briisile mõne hea raamatu seltsis. Üks säärane on mul praegu pooleli, aga sellest juba järgmine kord.

Millal sa kolima hakkad?

2011-02-01T11:56:00.003+02:00

Millal sa uude majja saad?
Need on mulle viimasel ajal kõige sagedamini esitatud küsimused. Et me oleme selle majaga aga kõvasti vastu pükse saanud, laiutan alati käsi: ei tea! Praegu on asjalood nii kaugel, et ehitaja on oma meeste ja kodinatega majast läinud, soojakudki ära viidud. Aga kõiksugu muud asjapulgad tulevad nüüd järjepanu - eile olid helitehnikamehed, pärast neid tulevad valgusemehed, siis ootame internetimeest, mööblimehi jne.
Aga seniks paar pilti minu vanast pesast uues kuues:

Sel aastal olen tublim!

2011-01-26T17:56:00.008+02:00

Mis seal salata, päris piinlik, kui näärikuu viimastel päevadel on esireas ikka veel blogipostitus nimega "Uusaastasoovid". Osalt on see tingitud asjaolust, et keelel parajasti miski niiväga ei kibele, mis kirjutama kisuks. Super-hüper raamatuid pole ette sattunud (praegu mitu tükki pooleli tegelikult), mis alla neelatuna nii suur tükk olnuks, et teiegagi jagada. Ja eks kohustusi ole kah omajagu - igakuine "viljamahategemine", mis venis ja venis... Ja nagu kolleegid teavad, on just jaanuar see aeg, kus tuleb rind rasvaseks määrida ja julgelt oma eelmise aasta tegemistele otsa vaadata. Esmalt maadelda numbritega - kui tähed on mu head sõbrad, siis numbrid on pigem nagu kiuslikud naabrieided, kellega ma eriti hästi läbi ei saa, aga suhelda tuleb. Ja kui tahad, et süda oleks rahul ja meel helge, koguni nii, et sest suhtlemisest väga haput mekki man ei jääks. Aga siis on hea olla küll, kui oled selleks aastaks jälle tõestanud, et Vestmann jäi peale ja üks lahter klapib teisega kenasti ja kõik omavahel kokku kah. Ja järgmine jaanuar, mil taas naabriga vaja rinda pista, on veel kaugel.
Aga naabrieidest raskemgi on iseendaga rahus elada. Nii, et väga laisk ei tunduks - endale ega teistelegi, aga tööga ennast ära ka ei tapaks. Ja kokkuvõte eelmisest aastast on just niisugune enese hindamise koht - kas võin oma töö ja loovusega rahule jääda ja olen prääniku ära teeninud või hoopis laisk olnud ja pigem oleks kubjast vaja takka kamandama. Ausalt öeldes on iga kord selle üle mõeldes esmalt tunne, et kupjaid on vist rohkemgi vaja kui üht. Et ma pole mitte kui midagi teinud! Aga kui esimene meeleheitepilv on üle läinud, selgub kalendrit lapates, et natuke on justkui tehtud kah. Aga võiks rohkem, leian taas, ja luban endale - sel aastal olen tublim!

Uusaastasoovid

2011-01-05T12:54:00.002+02:00

Veel ei ole hilja, niisiis ma soovin kõikidele palju naeratusi ja et teil oleks rohkem aega oma lähedaste jaoks. Et teie ettevõtmisi saadaks edu ja teil oleks õnn kohata oma teel palju abivalmis inimesi!

Eestlastel ju pole tulevikku!

2010-12-27T11:41:00.005+02:00

Kui ETVst Anu Välba rõõmsat teadet kuulsin, et "seekordne aastavahetus saab olema väga suurejooneline", tundsin lausa füüsiliselt, kuidas turri läksin. Keel ja selle õige kasutus peaks ajakirjaniku jaoks olema üks prioriteete, on siiralt kahju, kui nii särav ametiesindaja vägisi konstrueeritud ja rahva suus (kahjuks!) levima hakanud tulevikuvormiga kaasa läheb. Aga mida me teha saame? Ise mitte vooluga kaasa minna. Ei pea rääkima nii, nagu tõlgiks pidevalt ingliskeelset teksti. Tsiteerides Õnne tänava Allanit: "Mingi austus peab ka ikka olema!" Eesti keele rääkijaid on ju nii vähe, hoidkem seda keelt veidigi paremini!

Ilusaid pühi!

2010-12-23T15:56:00.003+02:00

Söömine ei tee paksuks, palvetamine usuhulluks ega armastamine seksisõltlaseks

2010-12-21T14:13:00.007+02:00

Neelasin mõni aeg tagasi alla Elizabeth Gilberti tõsielul põhineva menuki "Söö, palveta, armasta". Läksin selle õnge üsna labasel kombel - hakkasin raamatukogus uusi trükivärvilõhnalisi teoseid uurima ja... enam nina Gilberti üllitisest välja ei saanud. Nii viisingi uue kallima koju ja olin paar õhtut talle täiesti pühendunud.
See raamat on (või vähemalt näib olevat!) siiras ja aus lugu ühe kolmekümnendates naise eneseotsingutest, mis rääkis minuga kohe, esimestest lehekülgedest peale. Oli äratundmisi, kaasaelamist, võrdlusi seni loetu ja kuulduga. Eks need paralleelide tõmbamised ja ahhaad, mis vaheldusid mulle võõraste kohtade ja elamuste kirjeldustega, tegidki lugemise huvitavaks. Samas kuulsin hiljuti vanemalt naisterahvalt, et talle läks raamat kohati igavaks. Jah, eks ta üks tundlemine on, mida suurema elukogemusega inimene ehk muigega kõrvalt vaatab (sel põhjusel ei viitsi ma nt noortekaid lugeda). Peategelase äärmiselt tundlik iseloom (tema kõrval näin isegi mina oma tujukuses tuim nagu pooltoores liha) ei tee tema otsinguid muidugi kergemaks. Bali nõidarst ennustas Elizabethile, et tal on elus palju õnne, kui ta seda ise oma kurvastamisega ära ei riku. Üks eesti vanasõna tuleb meelde, eks ju!
Lõpetuseks üks tera neile, kes raamatut lugeda ei viitsi: proovige mediteerimist Bali moodi. Ah et milline see välja näeb? Lihtsalt oled ja naeratad. :) Aga nii, et su maks ka naerataks!

Paksult seksi

2010-11-30T11:32:00.006+02:00

Ma ootasin Anne B. Ragde raamatut "Öine soov" huviga, kuna olin tema "Berliini paplitest" ja selle järgedest vasikavaimustuses. Nüüdisromaani sari tõotas pisut teistsugust lugemiselamust kui Põhjamaade romaan, samuti raamatu tagakaanel olev tutvustus (mida ma küll kohe ei uurinud), kus mainitakse peategelase "raju voodielu". Ja peamiselt selle elu ümber romaani tegevus käibki. Peategelane, üksi elav naisterahvas Ingunn, kes teose kestel saab 39-aastaseks, meenutab mulle seksisõltlast. Tal on ohjeldamatud tarbimisperioodid, kus ta hüppab ühest juhusuhtest teise, kolmandasse jne, kainuseperioodid, mil ta naudib üksindust, ja vahel isegi lühikesed kooseluperioodid, millest pikim kestis veidi alla aasta. Ingunn ei mõista, miks naised elavad koos meestega, kellega neil enam midagi rääkidagi pole. Talle ei ole probleemiks neli-viisteist aastat nooremate meestega voodit jagada, kuni tema saab olla see, kes suhte lõpetab. "Mehed teevad niiviisi. Mitte naised. Ma ei saa aru, kuidas sa suudad iseendaga elada," ütles talle nuuksudes üks noormees, kelle ta oli kord pärast seksimaratoni oma korterist välja visanud. Olid päevad, mil ta ei suutnudki. Ühel sellisel veidral päeval, õigemini õhtul, kohtus ta seitsmeaastase tüdruku Emma ja tema isaga. Kohtumisest saab võib-olla alguse hoopis uus lugu, aga mitte selles raamatus.

Ma hakkasin seda raamatut lugema autori tõttu ja sellepärast ka, et leidsin kohe alguses mitmeid mulle tuttavate Norra linnade nimesid. Võrreldes Neshovi talupärijate saagaga oli see teos palju lihtsakoelisem, kasvõi seetõttu, et peategelasi (ja tegelikult ka läbivaid teemasid) on üksainus. Kui aga viitsida voodilõbudest kaugemale puurida, minategelase pea sisse, tekitab raamat üksjagu küsimusi.
"Mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob?" tuli "Viimsest reliikviast" miskipärast meelde. Heh.

Contra On Niisugune Tore RAhvamees

2010-11-22T11:51:00.009+02:00

Contrat ei pidanud me õnneks kontrabandina sisse smuugeldama, vaid õnnestus asi täitsa ametlikult korda ajada. (Aitäh, et tulla said!) Oli muhe neljapäevaõhtu (vemmal)värsside ja laulude saatel. Contra luuletused on tema enda esituses kuidagi eriti ehedad ja lahedad (äkki tuleks tal üks audioluulekogumik teha?). Minu lemmikuks osutus haiku lumememmest:

südasuvel on
isegi lumememmed
paljad porgandid

Mul jooksis lausa minimängufilm silme eest läbi, kui ta seda luges :D Lühiluule on ka Contra üks lemmikvorme. Selle valdamine on minu arvates kunst omaette. Lühiluule on sõnade konsentraat - öelda mõte ära kahe-kolme-nelja reaga, ilma ülearuse vahuta, võib osutuda ootamatult keeruliseks. Samas ei tohi see higi ja vaev loometööst endast välja paista. Siiski tunnistas Contra omavahelises vestluses, et vahel tulevad tal luuletused ka mõnuga, ja siin mängib oma osa juba kogemus, enda stiil või väljakujunenud käekiri.
Tegelikult mul ei olegi vaja siin pikalt pajatada, selle töö on Liivia oma blogis juba kenasti ära teinud. Täpsustuseks olgu märgitud, et külastajaid oli siiski rohkem, suts üle neljakümne.

Tänan Jänesselja lasteaia köögivalitsejaid ja teisi ülemusi , Liiviat Urge raamatukogust, Ivikat noortekeskusest ja ülemus Avet abi eest, Pärnu Keskraamatukogu ja Pärnu Postimeest, kelle esindajad kohal olid, Õie Kukke maitsvate pirukate eest ja muidugi kõiki huvilisi, eriti vahvaid Luule seltsi naisi, kellest ei puudunud ükski!

Kibe viljamahategemineon

2010-11-17T11:55:00.003+02:00

Ehk siis järjekordse kohaliku ajalehenumbri kokkupanek ja küljendamine. Mida ma iseenesest rõõmuga teen, aga iga kord kirun ka. :D Sest sellega on ALATI nii, et kuu alguses tundub, et leht jääb materjali puudusel välja andmata, aga üheltmaalt hakkab robinal artikleid tulema, mis KINDLASTI peavad SELLESSE numbrisse ära mahtuma. Huh. Ja nii juhtubki, et hommikul tööle tulles on tunne, nagu poleks arvuti tagant ära olnudki ja silmapunastesse jääb õige vähe valget. :D
Nii et kui ma parasjagu levist väljas olen, siis teadke, et ma teen jälle rõõmuga ja kirun ühtaegu. ;)

Mardid müdistasid mälumängul

2010-11-11T17:37:00.005+02:00

Mõtlesime mälu mängida, muhedad mardid marssisid majja. Muigasime mõnuga, mõni mugistas mühinal. Mardid müdistasid, mõmistasid mõistatusi. Mõnusad mehised mardid!

Käisin kirjanikke kaemas

2010-11-03T14:02:00.001+02:00

Eilne kirjanikeõhtu Olavi Ruitlase, Vahur Afanasjevi, Tarmo Tedre ja Kai-Mai Olbriga kujunes meeleolukaks. Ma kardan, et kohati naersin isegi ebaviisakalt valju häälega.
Afanasjev oli päris hoos, piinas kitarri ja meid (nagu ta ise ütles) lauluga (või millegi sellelaadsega vähemalt), aga halastusest jättis kolmandiku ette kandmata. Teder ei viitsinud või tahtnud oma pikemat proosat üldse ette lugeda, vaid tutvustas selle asemel "teistsugust" kunstialbumit Solvates meduusi, mille teises pooles pealkirjaga “Tigude süü" tõlgendavad neli kirjanikku (Hasso Krull, Valdur Mikita, Tarmo Teder, Urmas Vadi) 16 autori teoseid. Tederi uue romaani katkeid saab lugeda oktoobrikuu "Loomingust".
Ruitlane jättis "elusast peast" märksa tagasihoidlikuma mulje, kui oma tekstidega. (Muide, saladuskatte all võin öelda, et Peeter Sauter pole päriselt ka üldse nii macho, kui arvatakse). Kõige vahvam oli aga mulle seni tundmatu Kai-Mai Olbri, küpses eas daam, kes tegeleb nii kübarate, kujutava kunsti kui kirjutamisega. Tõeliselt sügav ja mitmekülgne isiksus, kes ei pidanud paljuks ühe oma luuletuse ettekandmiseks Heino Kiigeks kehastuda! Muide, üheks Kai-Mai kireks on anagrammid. Nt Edgar Savisaar - Edasi, arg varas! :D

Film Kai-Mai Olbrist ehk Kalamaja Krahvinnast

2010-11-03T13:54:00.002+02:00

View this movie at cultureunplugged.com

Kui sind pole Näguderaamatus, pole sind olemaski?

2010-11-01T14:16:00.002+02:00

See mõte jäi kummitama. Otsinguga ei leidnud Facebookist just eriti palju raamatukogusid. Kas ja kui palju teie Näguderaamatut jälgite?

Contra tuleb Saugasse

2010-10-28T14:50:00.007+03:00

Olen Contra blogi regulaarselt jälginud ja ta on selle kaudu kuidagi "oma jopeks" saanud. Mõtlesin, et tore mees, kutsuks õige külla. Oma musta majja kahjuks veel ei saa, sestap peame lahke lasteaia saali kasutama. Olete oodatud!

Kuidas poliitikud vanasõnu väänavad

2010-10-22T10:54:00.006+03:00

* Tungiva vajaduse olemasolu põhjustab kastreeritud isaveise maabumise tarbeveevõtukohta.
* Ka nägemispuudega suleline võib omandada kõrstaime seemne.
* Primaarne on väike lendav objekt esijäseme haardes kui suurem aviaator hoonet katval moodustisel.
*Kes hundi alamliigi esindaja tuharatest tahapoole jäävat osa Maa külgetõmbejõule vastassuunas liigutab, kui mitte hundi alamliigi esindaja ise.
*Seedekulgla esimese osaga moodustab mitteväikese inimasula, esijäsemega mitte loomade loodud rajatistki kahetiivaliste alamseltsi esindajale.

Kas läks tuju lõbusamaks? :D

Leidke heinakuhjast 12 tunniga 20 nõela,

2010-10-14T14:04:00.003+03:00

ehk võistlus "Infootsing 2010". Viimasel minutil otsustasin sellest osa võtta. Varasematel aastatel pole mõttest kaugemale jõudnud. Ei, siiski meenub kord, kus isegi nimi kirja sai pandud, kuid võistluse päev osutus hiljem koolipäevaks ja seega pidin oma osalemise tühistama. Miks ma vahepeal polnud uuesti üritanud, ei teagi. Oleks võinud, nõelte otsimine oli NII põnev! Võib-olla sattusid tänavu ka eriti huvitavad küsimused, igatahes läksin täitsa hasarti vastuseid otsides. No kuidas ei leia üles, peab leidma! Klõbistasin muudkui klahve, endal silmad põlesid peas. See, et kaks küsimust vastamata jäid, oli ajapuuduse tagajärg.
Ja mis siis tulemused olid? Üldse mitte kehvad arvestades, et ma polnud märkinud ühtegi allikat, mis mu vastuseid tõendanuks. Allikad andnuks u pooled punktidest juurde, siiski olin vastanutest kusagil keskel. No tühja temaga, mul oli huvitav, sain näiteks teada, misasi on "musugitarra". :D Aitäh küsimuste koostajale Krista Lepikule!
Järgmisel korral jälle!

Tegelikult loetakse päris palju!

2010-10-13T11:39:00.004+03:00

Sellest annab tunnistust kasvõi hulk raamatublogisid, millest valik on minulgi linginimistus ära toodud. Tartu Linnaraamatukogu lehel http://sulepuru.wordpress.com on neid veelgi, koos kommentaaridega. Soovitan kiigata ja oma lemmikud kusagile salvestada. Ärge sellega venitage, sest nimistu on üleval vaid paar nädalat!
Minu isiklik lemmik on Bukahoolik, tema arvustused kiirgavad arukust, aga on samas piisavalt lihtsad, et tüdimust ei tekiks. Aitäh!

Küüned külmetavad

2010-10-06T11:24:00.003+03:00

Hommikul koeraga välja minnes märkasin kohe, et majaesist muru kattis härmatis. Päike ei olnud veel oma tööd teha jõudnud, kuigi ta juba hoolega üritas. Rattaga kannatab veel sõita küll, aga küüned hakkasid koledasti külmetama. Ja ometi pole veel mardipäev!

***
lähen, mu õlg kergelt vabiseb
maas üksiku rändlinnu sulg
lähen, mu jalge all krabiseb
puhas oktoobrikuu kuld

Ei saa me läbi Lätita

2010-10-01T14:40:00.004+03:00

Eelmisel reedel külastasime kolleegidega segapaarismeeskonna Leino ja Maimu eestvedamisel Lätit. Esimeses peatuspaigas Limbažis võttis meid sappa hoogne ja rõõmus naisterahvas. Uudistasime raamatukogusid ja käisime järve ääres jalutamas. Kohaliku keskraamatukogu tingimused olid tõeliselt nigelad! Raamatukogu asus nõukaaegses koolimajas teisel korrusel (aga liikumispuudega lugejad???), riiulivahed olid nii kitsad, et seal võis lausa klaustrofoobiahoo saada. Selgus, et uus ja uhke hoone on projekteeritud, mis sobivat ka vanalinna arhitektuuriga, aga kust võtta 3 miljonit (eeldatavasti oli jutt lattidest, eks ole)? Muide, nende elektronkataloog kannab ilusat nime ALISE.
Lasteraamatukogu seevastu jättis armsa mulje, asus ilusas lasteaias ja oli üsna värske näoga. Üht seina katsid lõbusad lastepärased joonistused, oli ruumi, valgust ja avarust. Ja üllatuseks olid meile lapsed laulma kutsutud! Tore oli näha riiulil raamatut "Sirli, Sīms un noslēpumi", autor keegi Andruss Kivirehks. :D
Kui juba välismaale tuldud, tutvusime ka kohalike kultuuri- ja ajaloomälestistega. Pikemalt puidust mõisa Ungrumuiza'ga, mida üritatakse võimalikult hästi konserveerida ja säilitada kõik leiud, ning Cesise linnusega, mis on vana ordulinnus. Viikingiaegset Āraiši järvelinnust aga kahjuks külastama ei jõudnudki. Eemalt sai siiski veidi aimu, millega tegu on.
Bussisõidu ajal tutvustas giid Maimu meile Liivimaa ajalugu ja rääkis tähtsamatest kultuuritegelastest. Igati tore reis oli!

Foto: Vikipeedia

Ühed meistrid puha?

2010-10-01T14:33:00.005+03:00

Üks tore vanaema, kes oma lapselapsi ikka kohustusliku kirjandusega varustab, tuli ühel kaunil päeval ja küsis mu käest raamatut "Meister Potjomkin".
Laps sai vajaliku raamatu. Kas sina tead, mis selle õige nimi on? :)

Paar tundi taksos

2010-09-28T14:12:00.005+03:00

Dagmar Lambi "Ööd kollases autos" on kerge paaritunnine lugemine. Lugu saab juba alguses hoo sisse, mingit uimerdamist raamatu jooksul ette ei tule. Naistaksojuhist minategelane kirjeldab oma argipäevi, õigemini küll -öid. Esiti mõtlesin, et tegu on nn dokumentaalteosega, aga romantilise liini lisandumine paigutas selle kuhugi "hallist eluproosast" kõrgemale. Küll aga tungib taksosse klientide eluproosa, mis vahel üsnagi värvikas.

"Ma näen... justkui poolikuid elusid. Ma näen mingit murdosa kellegi loost, raamatust ning järgmisel hetkel suletakse see minu ees. Ja mina jään fantaseerima, mis küll järgmisel leheküljel edasi saab..."

Need murdosasid eludest on kohati päris põnevad, millegipärast aga arvan, et taksojuhtide päriselu on märksa huvitavam kui see, mis avaneb raamatulehekülgedel. Olin isegi pettunud, kui selgus, et tegu on ilukirjandusega. Ja kerge roosamannaromantika jaoks olen vist lihtsalt liiga vana.
Veel arvamusi: http://liana-mandy.blogspot.com/2010/09/dagmar-lamp-ood-kollases-autos.html
http://loterii.blogspot.com/2010/09/dagmar-lamp-ood-kollases-autos-2010.html

Jumal tänatud, et otsa sai!

2010-09-21T15:58:00.004+03:00

Ei, mitte suvi, selle lahkumist põen ma rängalt nagu ikka. Jutt on ikka veel Anne B. Ragde triloogiast. Teist osa ("Erakvähid") ma veel lugesin, aga kolmanda ("Rohelised aasad") kugistasin ühe päevaga alla. Raamatul peaks olema hoiatus: Pereinimestele mittesoovitatav, kodutööd jäävad tegemata.
Teisalt... oleks tahtnud rohkem nautida. Lugeda mõnusalt õhtuti, diivaninurgas kerratõmbunult. Mitte, silmad punnis, igal võimalikul ja vähegi vabal (kui seda polnud, siis võeti, eksole!) hetkel. Nii et ma soovitan, aga - ärge öelge, et ma ei hoiatanud! :)

Surnumatja, "meestemees" ja seakasvataja

2010-09-16T14:40:00.008+03:00

Need on kolm venda norra kirjaniku Anne B. Ragde raamatus "Berliini paplid". Margido, matusekontori pidaja, pole kodutalus käinud 7 aastat, Erlend põgenes koduste põlastava suhtumise eest Kopenhaagenisse aga juba 20 aastat tagasi. Nad saavad taas kokku ema surivoodil. Seal kohtuvad vennad esimest korda ka talupärija Tori tütre Torunniga, kelle olemasolust pole neil aimugi. Ja nii need sündmused arenema hakkavad, päädides raamatu lõpus ootamatu lajatusega, mis lausa sunnib triloogia teist raamatut ("Erakvähid") haarama.
Juba karakteritest üksi piisanuks põnevaks lugemiseks. Sõnaaher, võidunud kraega ja laudalõhnaline talumees Tor ning elurõõmus ja emotsionaalne aknadekoraatorist homoseksuaal Erlend on väga elavalt välja kukkunud. Margido on kuidagi hall, nagu taustaks, aga küllap see ongi taotluslik - igavavõitu viiekümnendates aastates poissmees. Väikeloomakliiniku omanikuks saanud Torunn, kes paremini kui inimesi mõistab koerte psühholoogiat, ei ole minu arust esimeses raamatus ka väga teravate piirjoontega, päris hästi temast veel aru ei saa. Võibolla tema kuju selgineb järgmistes osades.
Tegevustiku ootamatud pöörded on nagu kirss tordil. Õigem oleks vist öelda - nagu marinaad heeringal, kõlab norrapärasemalt.

Kus pagana kohas on Matt?

2010-09-10T16:23:00.006+03:00

Vahelduseks pistan siia midagi raamatukoguga mitteseonduvat. Pean ütlema, et olen selle mehe peale, kellest video tehtud, ikka päris-päris kade! Ja samas teeb selle vaatamine päeva ilusamaks.

Vaadake videot Mattist Youtube'is.

Ühes mustas-mustas majas...

2010-09-07T14:00:00.007+03:00

Minuvanused ehk mäletavad sellise algusega õudusjuttu. Aga meelde tuli lugu mulle seetõttu, et paar päeva tagasi tuiskas humanitaarnõunik mu ajutisse asupaika sisse ja teatas ühe hingetõmbega: "Ma käisin täna ehituskoosolekul, Veronika oli öelnud, et maja tuleb must, üleni, katus ja seinad ka. Ütle, kas sina tahaksid mustas majas töötada?" Veronika on meie arhitekt, muide. Selgus, et uue hoone ehituse tuleb plaanitud fassaadimaterjal välja vahetada odavama vastu. Must... Ah et must? Ega ma päris hästi seda musta maja aleviku serval uhkes üksinduses ette ei kujuta, olgem ausad. Aga veidikese mõtlemise järel leidsin, et miks mitte. Ja vastasin, et mina usaldan siinkohal professionaali. Kui tema ütleb, et must, siis tulgugi must! Ongi rokim. Ja seest on ju ikka valge ja rõõmus.
Aga eks siin on teisigi osalisi, kelle arvamus loeb. Elame, näeme, praegu igatahes ehitus jälle käib.

Tänan väga!

2010-09-02T17:31:00.002+03:00

Läbi Audru ja Urge kolleegide jõudis minuni info, et seda blogi on hea sõnaga ära märgitud Sirbis eneses! Oh sa mait, ma ütlen, see oli küll üllatus! Siiani olin ikka arvamusel, et kes seda blogi ikka niiväga loeb või jälgib, paar lähemat kolleegi ehk. Ei ole siin ju midagi eriti atraktiivset, "kelladest ja viledest" olen hoidunud ja hoidnud blogi elus omaenda mõttevälgatuste varal. Suur tänu Kadri Tüürile märkamast ja esile toomast! :)

Kui kellelgi on ettepanekuid või mõtteid, mida siin blogis võiks (rohkem) olla, on need igati teretulnud kommentaarides või e-posti aadressil sauga@pkr.ee.

Kui taevas on marraskil

2010-09-01T11:30:00.003+03:00

Nüüd on mul kogu eestikeelne Wassmo läbi loetud. Aitäh Elvi Lumetile tema tõlkimise eest! (Lumet on muuseas hariduselt hoopis keemiainsener!) "Dina raamat" on endiselt lemmik, see õnnestus mul ühelt internetioksjonilt ka koju hankida. "Seitsmes kohtumine", kõige helgem Wassmo teostest, on veel poodides müügil, kaalun tõsiselt ostmist. "Põgenemine Franki juurest" oli minu jaoks väheke kummaline. Ma ei tea siiamaani, kas see raamat meeldis mulle või mitte.

Tora-triloogia oli väga haarav, eriti selle viimane osa "Marraskil taevas", mis Wassmole ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna tõi. Ma üritasin kõigest väest seda mitte alla neelata, vaid aeglaselt nautida nagu head õhtusööki - Wassmo keel väärib seda. Samas oli korduvalt kiusatus keerata lehti edasi nagu põnevikus, et teada, mis suunas sündmused keeravad. Ja need karakterid! Peategelane Tora, kes seksuaalse ahistamise all kannatavast tüdrukust kasvab sirgeseljaliseks, aga mulle näib, et skisofreeniliseks neiuks, kes hakkab samastama ennast oma surnud tädiga; tema ema Ingrid, kes on (kas nooruseksimuse tõttu, kui ta armus vaenlase sõdurisse?) määranud ennast igapäevaselt vaesuses virelema ja kalakülmutustehasesse kohmas sõrmedega tööd rassima; Ingridi õde Rakel, talle loomuselt lausa vastand, rõõmus ja naeruhimuline, kes nutab vaid kord aastas lambatapu ajal; Ingridi abikaasa Henrik, sünge ja vigastatud õla tõttu end alaväärsena tundev suur mees, kes enda tõstmiseks kasutab vägivalda Tora ja Ingridi kallal jne. Taustaks jällegi aastaringid külmal Põhja-Norra saarel.
Ei ole just ülearu helge, ega? Pigem veidi mäslev, ohtlik, soolane, mustjas ja kalalõhnaline nagu Põhjameri. Mida ometi kivil seistes ainiti vaatad ega saa pilku pöörata, isegi, kui laine su jalad märjaks pritsib.

Aga lõpust ma ei saanudki päris hästi aru. Kas Tora sureb? Mida teie arvate?

Veel Põhjamaade kirjandusest Sirbis.

Mõista mõista, mis see on: taskus ulub tuul, aga silmad säravad?

2010-08-25T10:48:00.004+03:00

Vastus: õnnestunud puhkus.
Nüüdseks jälle möödanik ehk kaunis mälestus. Mis sellest, et pidev 30-31 soojakraadi toas nullisid kõik tubased kraamimistöömõtted, et aknad jäidki pesemata, et sääsed kiusasid, et rattamatk on siiamaani tegemata, et aasta otsa kogutud puhkusereisi raha vähem kui kahe nädalaga peaaegu otsa sai. Aga ükskord ometi oli suvel tõeliselt suve nägu peas! Inimesed said pruuniks kui grillkanad, juuksed pleekisid heledaks nagu pesust tulnud linad. Meri oli suplejatest kirju. Uhh, mõnus! Sama mõnus oli selle juurest pageda jahedatesse mägedesse, et lasta end lummata tõeliselt majesteetlikust loodusest. Sõita süstaga Pärnu jõel ja lasta päikesel endale silma paista. Lugeda aias raamatut ilma, et tegemata asjad südamel kripeldaksid. Kutsuda sõpru külla. Rohida maasikapeenraid ja niita muru. Puhkus, mu sõbrad, on üks pagana tore asi!

Foto: Aasa Akerberg

Juuksuriäri, NKVD-lased ja püksipissimine tsirkuses

2010-07-15T12:13:00.004+03:00

Just need on esimesed, mis meelde tulevad Leelo Tungla raamatust "Samet ja saepuru" kõneldes. "Seltsimees lapse" järjena jätkab teos sama joont, mis mulle isiklikult tegi lugemise pisut igavaks. Oleks nagu juba korra loetud olnud. Mu meeli võinuks need pigem ühtede kaante vahel ilmuda, aga eks eraldi on müüginumbrid ja -rahad muidugi suuremad.
Kirjeldused, lõhnad ja värvid aga on nii erksad, et see tekitab lausa hämmingut - kuidas need kirjanikul nii hästi meeles on? Nagu kirjutab Kriux oma blogis (http://kriux.blogspot.com/2009/06/samet-ja-saepuru.html) on järjes pisut vähem traagikat kui esimeses osas, kuid väikese Leelo hirmud pole kadunud kuhugi. Siiski on kole aeg raamatus justkui lõbusasse paberisse pakitud, millel peal rõõmsad pioneerid ja tsirkuseklounid. Võib-olla ongi see ainus viis, kuidas sellele tagasi vaadata ilma, et ennast katki käristaks. Ei tea.

Veel raamatust: http://bukahoolik.blogspot.com/2010/02/leelo-tungal-samet-ja-saepuru.html
- siin on ka teisi linke.

Mõnikord on seadustest tolku ka

2010-07-14T15:00:00.011+03:00

Foto: Aasa Akerberg

Näiteks, kui selgub, et sul on saada niipalju puhkepäevi, et pärast kevadist puhkamist jääb terve kuu veel alles. Juhuu! Suvi, siit ma tulen!

Ootan kõiki jälle raamatukokku 17. augustil.

Siinmail eelistatakse eestimaist

2010-07-13T17:22:00.004+03:00

Vaatasin, et Võiste raamatukogu blogis oli vahvasti ära toodud esimese poolaasta laenutuste edetabel ja otsustasin ka ise pilgu peale heita, mida kohalikud raamatukogukülastajad on eelistanud. Ja üllatus-üllatus - ei olnudki esirinnas nooraroobertsid ega sandrabraunid, vaid oma eestimaine kirjandus. Esikümnest kuus on elulooraamatud ja esi 25-st kokku 17 on Eesti autorite teosed.

1. Genno, K. Nastja
2. Avestik, R. Urmas Kibuspuu 31 aastat
3. Laanem, T. Kihnu Virve
4. Larsson, S. Lohetätoveeringuga tüdruk
5. Illisson, E. Isased
6. Kivimaa, E. Arvo Kukumägi
7. Petrone, J. Minu Eesti
8. Eelrand, H. Anne Veesaar
9. Rakke, K. Rahatuulutaja
10. Kivi, A. 17 avameelset naist
11. Oksanen, S. Puhastus
12. Karu, M. Umbes ülehomme
13. Antsu, M. Murra leiba nälgijale 2
14. Brown, S. Suurem kui kohusetunne
15. Tungal, L. Samet ja saepuru
16. Willet, M. Ootus
17. Saks, K. Krista Kilvet
18. Krentz, J. A. Imeline draakon
19. Merca. Mees
20. Mallery, S. Kogemata sinu
21. Kilumets, M. Kersti Kreismann
22. Vainküla, K. Ervin Abel
23. Aunaste, M. Mitte ainult meestest
24. Võrno, H. Poisi lugu
25. Wassmo, H. Seitsmes kohtumine

See viimane on muidugi puhas minu promo, aga keda ikka soovitada, kui mitte oma lemmikautorit, eks ju! Elulugude buum ei paista veel niipea vaibuvat, neist on saanud kõva konkurents naistekatele. Millal pöördutakse jälle päriskirjanduse ja päriskirjanike poole? Kas siis, kui kõikvõimalikud staarid ja staarikesed on saanud oma isikliku loo kaante vahele ja pole enam kedagi ette võtta?
Veel on top 25 autorite hulgas väga palju naisi - lausa enamus. Kas mehed ei kirjuta või neid lihtsalt ei loeta?

Mis on meie majakesest saanud?

2010-07-13T13:13:00.004+03:00

Häda selles ongi, et mitte midagi pole saanud! Esialgsete plaanide kohaselt oleks suvel juba võimalik olnud sisse kolida, kuid praegune pilt on täpselt selline, nagu näha - Pirita kloostri varemed - ja seda maikuust saadik! Vähemalt saadi senise ehitaja Facioga leping lõpetatud ja nüüd on uus riigihange toimunud ning jälle tõusnud lootus, et oma majja me kunagi ikka saame (ptüi-ptüi-ptüi, eks!). Praegu istun oma kolme raamatuga endiselt lasteaias ja naudin konditsioneerikliimat, väljas on hetkel 31 kraadi sooja. Pole väga vigagi! :D

Priiust paluks!

2010-07-09T17:08:00.004+03:00

Kui paljud on kasutanud seda eesti-inglise-eesti sõnaraamatut: http://aare.pri.ee/dictionary.html
Mul tuleb seda üsna tihti ette. Seda lehekülge ähvardab sulgemine, sest seoses Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumi algatatud riikliku domeenimajanduse ümberkorraldamisega muutuvad kõik seni tasuta olnud domeeninimed tasuliseks ja hakkavad aastas maksma üle 350 krooni. Täpsemalt saab lugeda siit: http://sisalik.dragon.ee/pikett/ Oma hääle .pri.ee toetuseks saab anda siin: http://petitsioon.ee/prii-ee/

Kuidas e-raamatukogu miljonit jahtimas käis

2010-06-08T15:00:00.005+03:00

Mis te arvate, millised mõtted tulevad pähe, kui tead, et pead paari tunni pärast otsesaates eetrisse minema ja peaproovis on äsja juhtunud, et sõnad jäävad nii kurku kinni, et ühegi tööriistaga neid sealt enam kätte ei saa?
...

Jah, just. "Appi, me tegime just proovi, kõik läks pekki!" ahastasin telefonis abikaasale. "Ma ei tea, mis siis veel saab, kui saade hakkab!" "Te saate hakkama," kostab teiselt poolt rahulik hääl. Mina siinpool toru ei saagi aru, et see hääleomanik saate ajal ise televiisorit vaadates vist rohkemgi närveerib kui mina prožektorite ja žürii karmide pilkude all. Ja kui me lavalt püstipäi lahkume, tabab mind võidurõõm: Jess, ära tegime! Ei jäänud jänni! Ei hakanud kokutama, ei puterdanud, ei kiilunud kinni... Huh!

Ja palju rohkem kui saates võidetud summa läheb korda see, kui inimesed tulevad ja ütlevad: "Mina ka hääletasin teie poolt!".
Aitäh teile kõigile!

Eesti on ulmeline maa!

2010-06-01T17:16:00.002+03:00

Jälle on aeg ritta seada Eesti parimad ulmeteosed. Hääletusnimekirja nägemiseks mine lehele http://ulme.ee/Stalker/2010/2010-haeaeletusnimekiri

Kui oled oma lemmikud ritta seadnud, saada need aadressil stalker@ulme.ee .

Arvesse lähevad kuni 11. juulini 2010 (kaasa arvatud) laekunud hääled.

Terveks nädalaks lubatakse vihma, jõuad veel mõne raamatu nimekirjast läbi lugeda!

Viljandis käidud, paadimees jäi nägemata

2010-04-08T17:13:00.013+03:00

Kui Linda Sarapuu Viljandi Linnaraamatukogust mind kohalikule seminarile kutsus e-raamatukogu teemal kõnelema kutsus, olin väga üllatunud, kuid haarasin sellest kohe kinni. Eks ma natuke põdesin eelseisvat kohtumist kolleegidega, kartsin, et äkki mul ei õnnestugi kuulajatega kontakti luua. Pole mul ju õieti esinemiskogemustki...
Kui Viljandis bussilt maha tulin, päike taevas säramas, ja esimese asjana tuttavat nägu nägin, oli tunne, et olen koju jõudnud. Tõesti-tõesti, ei jõudnud see linnake, kus lapsena ujuma õppisin, mulle viie kõrgkooliaasta jooksul grammigi ebameeldivamaks muutuda (kuigi vatti, vaeva ja kirumist oli kõvasti, uskuge!), pigem kasvas rohkemgi südame külge.
Ja Mulgimaa kolleegid olid toredad! Kardetud piinlikku vaikust pärast mu ettekannet ei tulnud, sai nii mõndagi teemat arutatud, mis meelel. Aitäh kutsumast, väga vahva oli!
Oo, ja milline põnev näitus oli lugemissaali galeriis tekstiilimaalidest! Ühe sillaga (autori nime ei julge öelda) viiksin kohe koju, kui saaks!

Fotod: Viljandi raamatukogurahva tehtud :)

Ilus vaade maailma katuselt

2010-03-23T10:52:00.005+02:00

Kui netis natuke ringi tuhnida Kaia-Kaire Hundi Minu Nepaali jälgi otsides, leiate mitmest blogist, et see olevat Minu-sarja seni parim raamat. Eks igaühel on omad kriteeriumid, millest see "parim" koosneb, aga kindlasti on tegu ühe südamlikema sarjateosega (ma ei saa ülivõrdeid kasutada, kuna pole kaugeltki kogu sarja läbi lugenud). Raamatut sulgedes jäi kumama soe ja helge meeleolu. Seda vaatamata Nepaali (meie seisukohalt) karmidele oludele - vaesus, üksluine toit, töörügamine (peamiselt naiste poolt!), veepuudus, vanemateta raske saatusega lapsed, kellega Kaia-Kaire oma Nepaali-aastate jooksul tegeles... Kui selle üle natuke mõtiskleda, jõuabki tõdemuseni, et soojus ja helgus pole midagi väljastpoolt tulevat, vaid peitub inimestes endis. See tuleb sealt ainult üles leida.

Veel raamatust: http://tsheburashka.blogspot.com/2009/12/minu-nepaal.html
http://kuldkala.blogspot.com/2010/03/minu-nepaal.html

Parim naine kaaslaseks on raamatukoguhoidja

2010-03-17T15:22:00.006+02:00

Just sellise postituse ma leidsin Bibliblogist. Tuleb välja, et ma olen päris hea partii ( mul on fotograafiahuvi kah juhuslikult :D )

Pilt: http://www.art.com

Naised ei meeldi mulle tegelikult üldse*

2010-03-17T11:08:00.003+02:00

Birk Rohelennu "Mu sõraline sõber" oli tagantjärele hinnates küllaltki masendav lugemine. Kui siin oligi pisut (väga musta) huumorit, kadus sellest saadud emotsioon kiiremini, kui jõudsin raamatu pärast viimase lehekülje lugemist sulgeda. Jäi vaid kõlama minategelase inimvihkajalikkus. Mulle tundus, et ainus, kellest nende lehekülgede jooksul veidigi hooliti, oli merisiga, kellest kahjuks üks tibi oma tikk-kontsaga läbi astus. Ahjaa, Ivan ka, kellel ainult üks hammas oligi puudu.
Näitamaks, milline kibestumus ja põlgus kõikide suhtes võib peituda pealtnäha eduka ja kadestamisväärse mehe kesta all, on Birk läinud üsna äärmuslikuks. Jah, me teame, et üldjuhul on sellistel tüüpidel olnud raske lapsepõlv (betoonist mänguasjad jne, eks), aga - no ei hakanud kahju temast. Mitte põrmugi.

Keda huvitab, kuidas on noorel kenal naisterahval õnnestunud pugeda misantroobist superšovinisti rolli, lugege. Kirjutada Birk oskab. Ja kujundus on väga äge!

*Rida raamatust.

Veel:
Ketlin Priilinn Eesti Ekspressis
Peeter Helme Vikerkaares

Häda selle majaga!

2010-03-10T15:12:00.002+02:00

Juba hakkabki noortekeskuse-raamatukogu hoone valmimise tähtaeg nihkuma. 31. märtsilt lükati see "raskete ilmastikuolude ja alltöövõtja lepingu ülesütlemise tõttu" 15. juunile. Elame näeme, kas ja mis selleks ajaks valmis on.

Siia pilt veebruarikuust:

Mercast rohkem kui meestest

2010-03-08T14:53:00.011+02:00

Foto: http://www.gossip.ee/images/articles/main_pic/2634/medium/merle_daisy_leppard.jpg

See raamat ei ole meestest. No mehi käib siit muidugi hulganisti läbi, aga üle nende kõrgub ikkagi minategelasest alfaemase kuju (kes ei tea, mida see tähendab - see on umbes nagu King Kong, aga emane!). Ta on nii intensiivne, et kipub kohati isegi lämmatama. Ükski mees raamatust ei jää tema suure varju all meelde.
See raamat ei ole armastusest. Kohati võib seda Merca rämesõnade taga siiski aimata, aga sellest tunduvalt pealetükkivam on ikkagi seks.
See raamat ei ole poliitiliselt korrektne, kuid kohtukeissidest pole siiani kuulda olnud (kui palju on selles oma osa saatelause kinnitusel, et "kogu see lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas..."?).
Selles raamatus ei ole nimesid, ometi võib Pakskirjade taga aimata nii mõndagi kohta või inimest.
See raamat ei ole kindlasti Malle Pärna jaoks, kuna tema korrektorlint saaks raamatut lugedes viimseni otsa. See kubiseb roppudest sõnadest.
Kui läbi sai, tundus üldmulje kuidagi... limane, nagu... mmm, ütleme, seened.

Kui mulle midagi selles teoses meeldis, siis olid need värsid.
"Ma loocin Sinu kõrval saada vanax,
mu koer,
no Sina hunti püüdsid talcutada kanax.
Mis teha, hammustasin Sind,
nüüd oled soerd,
qid mina, emahunt, jään ika samax!"

Olulised on väikesed asjad

2010-03-05T13:40:00.010+02:00

Arundhati Roy Väikeste Asjade Jumal ei ole kindlasti kerge lugemine. Juba sukeldumine 70-te (pluss-miinus nii mõnekümnedki aastad) Indiasse on ühele eestlasele peadpööritav, rääkimata nimede virrvarrist (kes on Baby Kochama, Kochu Maria, Mammachi, Ammu, Sophie Mol, Estha, Rahel...) ja rästikselgsest siksakitamisest ajaga. "Mitte sündmuste jada pole oluline, vaid kuidas need juhtusid, " ütleb Arundhati ise. Rästiku sabaotsalt loeme välja surma, aga jõudmaks selle põhjuseni, tuleb kogu siksak teose vältel läbi teha. Nii on surm üks teose peategelasi.
Sellele on autor vastukaaluks seadnud siirad lapsesilmad, mis Raheli "Tokyo purskkaevu" soengu ja Estha püstise tuka alt maailma vaatavad. Lisage sinna veel India keeruline poliitiline olukord ja kastisüsteem - ja saategi ühe paraja segukompoti, mis pärineks justkui sealtsamast Mammachi konservitehasest. Selle maitse jääb kauaks meelde.

Kurbarmashirmus raamat on. Lugege. Juba tõlkija töö väärib tunnustust!

Veel raamatust: http://lugemine.blogspot.com/2007/01/arundhati-roy-vikeste-asjade-jumal.html
http://kosmogoonia.blogspot.com/2006/01/arundhati-roy-vikeste-asjade-jumal.html (mu lemmikarvamus!)
Intervjuu autoriga Ekspressis
Toomas Raudami arvustus Postimehes

Segased ajad Setomaal

2010-03-04T13:58:00.004+02:00

Tore, kui rahva hääl ka midagi loeb! Mikitamäe elanikud protestisid valla ainsa raamatukogu viimise üle osalisele tööajale ja volikogu muutis oma esialgset otsust. Lähemalt saab lugeda Maalehest ja Postimehest. Mul on hea meel!
Tõsiselt hämmastas mind aga see, et volikogu esimees on Maalehe andmetel alles PÄRAST otsust raamatukogu osalisele tööajale viia välja uurinud raamatukogu päeva jooksul külastavate inimeste arvu...

Kurja kriitikat ka

2010-03-03T14:30:00.009+02:00

Tule taevas appi, missugune kole asi on valmis tehtud ja raamatupoodi müüki pandud! Eelmise aasta luulevõistluse parimate vastu on kogumikuga Kuldne kaseleht 2009 lausa kuritegu tehtud. Väljaandja Eesti Luuleklubide Liit võiks neist küll rohkem lugu pidada. Vähe sellest, et see on väljast kole, seest ei paista asi teps mitte parem. Mulle tundub, et see on kujundamata jäetud, sest ükski kujundaja ei lubaks endale sellist juhuslikkust luuletuste ja piltide paigutamisel. Jääb mulje, et luuletused on lihtsalt üksteise otsa lükatud. No ei mahu ühele lehele - tühja sellest, paneme need viimased kaks rida siis järgmisele! Kohati ei saa aru, kus lõpeb ühe autori looming ja algab teise oma. Fotode paigutusel pole mingit loogikat ega järjekindlust. Nagu sellest veel vähe oleks - millegipärast on kolm autorit täpselt ühesuguse näopildiga esindatud, kas tõesti on tegu kolmikutega???
Kahju autoritest, loeks heameelega, mis nad kirjutavad. Ehk ühel päeval hingan siiski sügavalt sisse ja üritan sellest õudsest vormist mööda vaadata.
Ahjaa, muide, sellise trükise eest 11,9 leiva raha küsida on tõesti liiast.

Elu nagu koopas!

2010-02-26T15:13:00.005+02:00

Tegelikult on mul juba vaadet päris kõvasti avardatud, päeva esimesel poolel istusin küll nagu kotis :D

Tavaline inimene peab istuma teleri ees ja igasugustest kogemustest suu puhtaks pühkima?

2010-02-23T13:12:00.003+02:00

Huvitavad-ärritavad mõttekäigud: Olavi Ruitlane avaldab arvamust Eesti sportlaste kohta tänavustel olümpiamängudel: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/olavi-ruitlane-suusatajad---nimed-marmortahvlil.d?id=29348589&l=fplead

Foto: Mats Õun

Kuidas päästa Ülejõe raamatukogu?

2010-02-15T17:32:00.005+02:00

Ma saan aru, et linna rahakott on õhuke, aga see, mida tahetakse teha Ülejõe raamatukoguga, ei ole normaalne. Nudida toimiv raamatukogu mõnetuhande teosega lugemistoaks... Mitte et mul rahvakultuuri ededamise või Kollisti seltsi vastu midagi oleks, aga niimoodi vägisi kaht asja ühe (lekkiva?) katuse alla toppida...
Kahjuks mul ei ole ka paremat nõu anda, kuidas muudmoodi linnakassast need 180 tuhat krooni kokku hoida. :(
Kel on, saatke palun ruttu kiri Toomas Kivimäele!

Foto: http://f.postimees.ee/f/2009/05/05/173780t41hbce7.jpg

Konnatiigist välja!

2010-02-05T11:58:00.005+02:00

Eile käisin külas Piretil Audru raamatukogus, esimest korda. Suvel sai küll rattamatkal ka Audrust läbi põigatud, aga kell oli siis juba sada ja nii ma tookord sisse ei astunudki. Aga ilus on seal! Ümbruskond ja vana Audru mõisa valitsejamaja, kuhu praegu on muuseum ja raamatukogu sisse seatud, samas kõrval rippsild üle jõe... täitsa romantiline! Mõisahoone on seest valge ja avar, ainult et väiksevõitu kohaliku kultuurikeskuse jaoks...

Tegelikult peaks rohkem kolleegidel külas käima, tutvuma nende elu-olu ja tegemistega, tutvuma nende endiga!

Vaata ka Audru raamatukogu blogi: http://raamatu-tuba.blogspot.com/

Ahjaa, Piret andis mulle kaasa terve hulga materjale, järgmiseks matkaks hea võtta! Aitäh!

Raamatukogutädi talverõõmud

2010-02-01T11:19:00.010+02:00

Kas teate, et külmal on oma hääl? Mõnikord võtab see lindude siutsumise kuju, teinekord on see justkui seina tagant kostev tuulemüha, mida tegelikult teevad su omaenese saapad läbi lume sahistades.
Kas teate, et kahekümnekraadises pakases lagedal rannikul karastunud, päikese särale ja soojusele vastupanu osutavad lumekristallid klirisevad tasakesi, kui maanduvad su saapanina poolt õhkupaisatuna sätendaval valgel kangal, mis ulatub kaugele silmapiiri taha?
Kas teate, millist lusti võib pakkuda tunnike liuväljal, kui avastad, et suudad uiskudel enam-vähem püsti püsida hoolimata sellest, et viimased suuremad piruetid jäid lapsepõlve?
Kas teate, kui palju rõõmu teeb väikegi edasiminek uisutamistehnikas, nii et küsid oma pisut tüdinud lapse käest luba teha veel üksainus tiir enne äraminekut...

Fotod: Aasa Akerberg

Mõni mees kohe mõjub hästi!

2010-01-29T17:36:00.000+02:00

Minu jaoks on selline mees Jürgen Rooste. No ei saa aru, mis see täpselt on, aga miski temas annab positiivse laengu isegi siis, kui ta räägib mitteniivägapositiivsetest asjadest.

Täna Pärnu keskraamatukogus rääkis ta meile aga uuemast eesti kirjandusest. Enamus auru ja aega läks tal muidugi luule peale, kuna see on tema rõõm ja armastus. Kuulasin, kuidas ta mängleva elegantsiga pildus luulekogude ja nende autorite nimesid, vahele mõnd luuletust ette luges (miks sa küll näitlejaks ei tahtnud saada, Jürgen?) ja mõtlesin, et luule on tegelikult alahinnatud. Haruharva, kui keegi raamatukogust luulekogumiku laenutab. Samas on olemas luuletusi, mis ütlevad rohkem ja/või tungivad sügavamale, kui nii mõnigi proosateos. Miks siis ikkagi inimesed luuletusi lugeda ei armasta? Küllap seetõttu, et neid ei saa hästi õhtul uinumise eel ajaviiteks või vorstivõileiva kõrvale lugeda. Minu meelest ei saa luuletusi üldse nii lugeda, et võtad aga kogumiku ette ja loed läbi. Kui on ikka hea luuletus, ma panen raamatu kinni ja mõtlen selle üle järele. Võib-olla loen mõnda kohta uuesti, võib-olla loen terve luuletuse uuesti läbi ja leian sealt hoopis uusi nüansse. Nii et luule lugemise viitsimatuse võib ehk taandada isegi (kaasa)mõtlemise viitsimatusele. Njah, siinkohal on mul pisut piinlik. Millal ma viimati mõnd luulekogu sirvisin? Ups...
Ma tean, milliste riiulite juurde ma järgmise raamatupoe külastuse ajal esimesena lähen. Aitäh, Jürgen!

Foto Vallo Kruuser
http://paber.ekspress.ee/itf/ee/eefoto.nsf/0/D1F9B1C67C7E2456C2257155002A4DA1/%24file/EEFV-6NZB2T.jpg

Külastajad leiutavad uusi raamatuid

2010-01-26T11:43:00.001+02:00

Teate, kui keeruline on teha tõsist nägu, kui inimene tuleb ja küsib raamatut "Jäneste jumal" ! :D

Mitteametlik aruanne aastast 2009

2010-01-22T15:24:00.000+02:00

Tegelikult ma peaksin praegu seda PÄRIS aastaaruannet vehkima, aga nohu kipitab silme taga, mõte üldse ei jookse ja pooled vajalikud paberid on jalad selga võtnud. Sellepärast mõtlesin, et vahepeal peab millegi täiesti teistsugusega tegelema, siis tuleb ehk uus inspiratsioon ja ind.

Ma ei tea, kuidas teiega on, kallid kolleegid, aga mul on seda aruannet kohati päris keeruline kirjutada. Kogu aeg on nii palju tegemist, aga kui on vaja sellest kena kokkuvõte teha, siis tundub, et ah, mis nüüd mina, ma ei teinudki ju eriti midagi. Rittalaotud numbrid tõepoolest ehk üht-teist näitavad, aga raske on seda sõnadesse panna.

Kui aega mõtteis tagasi kerida ja mõelda, mis oli olulisim, jääb kõige tippu kõlama mõte: me oleme olemas ja meist teatakse! Tänu valla humanitaarnõuniku Ave aastatepikkusele aktiivsele tööle, mis hõlmab kogu soft-valdkonda spordist ja sotsiaaltööst hariduse ja kultuurini, selgus sügisel, et valla allasutustel ei olegi sügavat mõtet teha üksteisele oma asutusi ja tegemisi tutvustavat infopäeva. Me teame ja hindame üksteist ja teeme koostööd ning lööme kaasa ülevallalistel üritustel. Me oleme tiim, kes töötab ühe eesmärgi nimel - et Sauga vald oleks parem koht elamiseks. Ja seda on väga, VÄGA tore tõdeda!

Ah jaa, infopäev toimus siiski, aga seda uuele volikogule ja vallavalitsusele.

Koduvald on mähkunud lumeämblike kootud võrkudesse ehk elu nagu postkaardil

2010-01-14T12:26:00.000+02:00

Kallis sõber!

2009-12-24T00:30:00.001+02:00

aja kiires voolus korraks peatu
heida hetkeks selja taha pilk
päevadest sai aasta kokku seatud
nagu jõgi tilga järel tilk

suured teod ja mõtted saavad alguse
just siinsamas meie endi sees
ise loome enda ümber valguse
aasta ainukordses pärlikees

Ilusaid pühi ja soovide täitumist uuel aastal!

Foto: Jef Maion

Täiesti truudusetu tüüp

2009-12-14T15:31:00.000+02:00

See olen mina! Avastasin eile, et mul on jälle kord liiga palju raamatuid korraga pooleli. No miks ma ei saa lugeda nagu normaalsed inimesed - truult üks raamat lõpuni, siis järgmine, ülejärgmine jne? No mis meil siin siis on: Arundhati Roy Väikeste Asjade Jumal (väga hea, aga pisut keeruline nende kummaliste india nimede tõttu), Herta Laipaiga Hauakaevaja lood (esimene lugu sobiks meeleolult imehästi kogumikku Õudne Eesti), Justin Petrone Minu Eesti... (ah, õigus, see on juba läbi loetud), muidugi Leelo Tungla Samet ja Saepuru (selle võtsid usinad lugejad mul vahepeal käest, nuuks!), ikka veel on pooleli Theodore Zeldini Inimsuhete ajalugu Hubert Matve Ehitus läbi aegade, Põhjala müüdid ja legendid, kas veel midagi? Pluss need, mis kõrguvad öökapil, aga mida pole seni lahtigi teha jõudnud. Oeh. Kohati tundub, et mul on masohhistile sobiv töö - kogu aeg näed, kui palju on häid raamatuid ja tead, kui väheseid neist lugeda jõuad. Ühes jutus päästis poiss rannal kuivale uhutud merikarpe neid vette tagasi visates. Karpe oli tuhandeid, poisilt küsiti, miks ta näeb vaeva, kui ta ei suuda niikuinii kõiki päästa. Poiss vastas, jah, aga selle merikarbi suudan. Ja siit tuleb minu uusaastalubadus - olgu sõbrad mulle tunnistajaks, ma pole elusees uusaastalubadusi andnud - ma lõpetan järgmise aasta jooksul KÕIK pooleliolevad ja öökapil virnas kõrguvad raamatud. Vähemalt niipalju ma suudan, nendest tuhandetest :D

Olen ka nüüd kuulus ja kummaline :D

2009-12-11T10:59:00.001+02:00

Kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise, eksju. Meie raskelt sündinud titeke - e-raamatukogu projekt hakkab tasapisi hoogu sisse saama. Veidi on sellest juttu tänases Postimehes: http://www.postimees.ee/?id=199429
Pikk tee on veel käia, kõige raskem on veenda kirjanikke oma loomingut tasuta jagama. Ja miks peakski, kui nemad on sellega nii palju vaeva näinud, eksole! Seda enam väärivad tänu need, kes on lahkelt meile oma teoseid jaganud - Indrek Hargla, Enn ja Helga Nõu, Enn Vetemaa, Peeter Sauter, Kati Murutar, Ketlin Priilinn jt. Suur aitäh!

Valik - olla rongaema või rongatöötaja

2009-12-07T23:57:00.000+02:00

Tundub, et juba terve igaviku pole tööle saanud. Päevad lähevad, raamatukogule saabunud ajalehevirn kasvab meeletu kiirusega, aga lapse haigus ei paista kuidagi taanduvat. Möödunud kolmapäeval läksin veel tõbise lapse kõrvalt tööle, aga kui ta helistas, et palavik on üle 39, panin sildi aknale, et vabandage... Raske südamega, mulle ei meeldi, kui minu äraoleku pärast peavad inimesed kinnise raamatukoguukse ees ringi keerama ja koju tagasi minema. Aga seekord tõesti valisin rongatöötaja positsiooni, lootes, et paari-kolme päevaga hullem möödas on. Aga see vastik viirus on pagana õel, kergitab ja langetab palavikku nagu sinusoidi - ükspäev 39, teine päev 37, siis jälle 39, järgmine päev 36... Enam ei julge rõõmustadagi, kui lapsel palavik läinud, sest peagi võib see hullemal kujul tagasi olla. Vähemalt saab homme arstile ja ehk natuke selgust ja abi.

Ropendada või mitte ropendada?

2009-11-18T13:05:00.000+02:00

Lugesin Lääne-Virumaa keskraamatukogu blogi ja vihastusin. Päris hea, et ma Avinurmes Maaraamatukoguhoidja päeval kohal ei käinud, silmast silma sellist kitsarinnalisust, ülbust ja rumalust kuuldes, nagu Malle Pärn oma sõnavõtus üles näitas, oleks mul vererõhk veelgi enam tõusnud ja kes teab, kui mitu närvirakku hävinud. Tema võtab endale õiguse raamatukogust laenutatud raamatutes ropud sõnad korrektorlindiga ära kustutada! Tule taevas appi!
Mul ei olegi rohkem sõnu, lugege lähemalt siit ja kirjutage, mida teie arvate.

Olen orduliikmeks vastu võetud

2009-11-17T15:55:00.000+02:00

Teatan pidulikult, et sain just Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingust e-kirja, mis tervitab mind "ordusse" vastuvõtmise puhul. No ja vähem pidulikus osas küsiti muidugi liikmemaksu.
Loodan, et hüüdlause "koos suudame rohkem" ei jää pelgalt lauseks, vaid kajastub ka reaalsuses.

Tegelikult on klaas pooltäis

2009-11-13T10:47:00.000+02:00

Kuigi ma olen üks vana vinguviiul ja hädaldan, et mul on siin nii väikesed ruumid ja seetõttu pole inimestele raamatuid anda, mida nad küsivad, olen ikkagi rahul, et Jänesselja lasteaed mulle ehituse ajaks nö katust pakkus. Ruumid on uued ja soojad, peamised töövahendid olemas, ja mis kõige tähtsam - ma pesitsen toredate inimeste hulgas! Küll oleks praegu kurb kuskil ajutistes ruumides üksinda kuu poole uluda! Ma arvan, et siit tagasi kolinuna hakkan oma väikesest pesast ja naabrinnadest päris puudust tundma.
Aitäh, Tiia, et ulualla võtsid!

Lehitsesin Lehistet

2009-11-09T11:37:00.000+02:00

Reekviem

Kes teaks minu tunnet oktoobriöös,
kui maru on möödas,
taevas kõrge, tähetäpsusid täis,
kohmetab rohi
ja tuul on murdnud mu õuepuu?

Õuepuu, marju täis,
linnuparvede tuttav,
kummardab ukse ees.
Punavad kobarad.
Sinule, möödaruttav. *

Meie kirjandushuvilistel käis oktoobri viimasel nädalal külas talunik Tiiu Lehiste, kes maja- ja loomapidamise ning aiatööde kõrval jõuab tegeleda kaunite kunstidegagi. Tal on välja antud kaks luulekogu: "Silmapilgupüüdja" ja "Haavaraha". Nüüd, viiekümnendates, on ta enese jaoks taasavastanud ka kujutava kunsti ja teeb kauneid pastellmaale. Inimesena on Tiiu ääretult sümpaatne, lahke ja - oma. Ta leiab, et luule kui kunst ei pea tingimata olema nii "kõrge", et tavainimene sellest aru ei saa.

Esivanemate põlistalus elavast Tiiust lausa õhkub loodusarmastust. Eluaegse rohenäpluse ja verbaalse andekuse summana rääkis ta oma koduaiast nii haaravalt, et igaüks meist võis seda silme ees ette kujutada. Lubasime talle kevadel külla minna. Aitäh tulemast, Tiiu!

Panen siia veel ühe luuletuse "Haavarahast".

Vastasseis.

Vajutan õigele klahvile.
CANCEL. Kõik. Läbi.
Aga haavast ei immitsegi
veri. Vaid häbi.

* Tiiu Lehiste "Haavaraha"

Mu jalad on vaiad maa sees*

2009-11-06T11:18:00.000+02:00

Mul on üks vana võlg veel klaarimata. Juba tükk aega tagasi lubasin rääkida H. Wassmo "Dina raamatust", aga olen seda ikka edasi lükanud. Raamat on mul kaks korda läbi loetud ja vahepeal veel teiselegi lugeda sokutatud. Aga nüüd on see minu ees laual, juba pisut kapsastunud välimusega, ja ma ei taha teha temaga muud, kui oma koju viia. Päriselt! Ma lihtsalt PEAN selle raamatu endale saama, nii et kui kellelgi on ülearu või teab ta, kedagi, kes teab kedagi, kes müüks mulle Dina raamatu, siis andke palun teada!
Nüüd aga see võlg... Kas teile meenub mõni asi, mis on nii hea, et seda ei oskagi kirjeldada? Mõni teos, hetk või emotsioon? Mis on kirjeldamiseks LIIGA hea. Sest ükskõik, mida selle kohta tahaks öelda, tunduvad sõnad tühjad ja mannetud. Selle raamatuga on minu puhul nii, seega peate kahjuks leppima mu verbaalse piiratusega.
Mis tegi selle teose minu jaoks nii haaravaks? Kõigepealt sündmuspaik. Jah, ma olen Norrasse lootusetult armunud! Kuigi Wassmo raamatus pole säärast põhjamaist romantikat nagu Trygve Gulbransseni teostes, elustus mul lugedes kujutlus pooleteise aastasaja tagusest talust karmi Põhja-Norra fjordi kaldal. Maal, mis näitab oma pehmemat palet alles siis, kui käes on "keskööpäikese" võimutsemise aeg.
Siis peategelase Dina kuju, suur, tume, salapärane ja süngevõitu (see tuleb ehk asjaolust, et vastandid tõmbuvad?). Julge, isepäine ja metsik tüdruk, kellest saab teose arenedes naine. Tüdruk, keda tema isa näeb süüdlasena oma ema Hjertrudi surmas.
Ja lõpuks Wassmo keel ning kujundirikas kirjutamisviis, millele ma juba varemgi olen kiidulaulnud. Kohati ehmatas see nagu kõrvakiil, kohati vulises mõnusalt meeltes nagu oja.

Raamat algab ja lõppeb surmaga. Surmateema on kogu teosest tihedalt läbi põimunud ja on loomulik, et surnud end aeg-ajalt elavaile meelde tuletavad.

Mina olen Dina. Kui Hjertrud ära läheb, muutun ma esialgu leheks, mis hulbib ojaveel. Siis seisab mu keha üksi ja külmetab. Aga see kestab vaid hetke. Siis loendan ma palke ja aknaruute ja pragusid põrandalaudade vahel. Ja veri jookseb kordamööda kõikidesse soontesse. Mul hakkab soe.
Hjertrud on olemas.

Panen siia lõppu ühe Andreas Stridsbergi foto, mis haakub koha ja teose meeleoluga.
http://www.mystic-pic.com/Portfolio/Norway/album/slides/Norway_090615-005.html

* H. Wassmo "Dina raamat"

Palju õnne, Liivia!

2009-11-05T18:52:00.000+02:00

Minu armas kolleeg Urge raamatukogust sai Pärnumaa aasta maaraamatukoguhoidja tiitli. Mul on väga hea meel, sest veerandsada aastat truud teenimist maaraamatukoguhoidja ehk Hunt Kriimsilma ametis on ka seda väärt! Palju õnne, Liivia ja kallistused!

Liiviast rohkem Pärnu Keskraamatukogu kodulehel: http://www.pkr.ee/130.0.html
Urge raamatukogu blogi

Luksuslik Luksemburg

2009-10-28T14:51:00.001+02:00

Eelmisel nädalal võtsin osa Pärnu Lahe Parnterluskogu õppereisist Luksemburgi. See tähendas kaht pikka päeva tulekut ja minekut ning kolme veelgi pikemat kohapeal täis tihedat programmi. Hommikul hiljemalt kella poole üheksaks pidime söönud ja minekuvalmis olema, et Mercedes-buss saaks meid õhtul 9-10ni ringi logistada. Või mis logistada! Pigem oli see sujuv sahistamine ühest punktist teise. Kohalikud bussijuhid olid niivõrd osavad, et ma ei liigutanud kulmugi, kui pidime mingisse meetrilaiusesse tänavasse pöörama või mööda Moseli oru serpentiine kõrguste poole trügisime.
Vaatamisväärsuste ja poodlemise asemel tutvustati meile erinevaid asutusi, tootmisi ja projekte, söödeti rikkalikult (isegi liiga, tagasisõiduks kaotasin täiesti isu), võeti kõikjal vastu kui väga tähtsaid külalisi. Luksemburgi vanimas linnas Echternachtis käisime linnapea vastuvõtul ja tõlgiks oli meile otsitud vahva patsiline Ants, kes vaheldumisi Eestis ja Luksemburgis elanud on.
Riik ise on väga väike, väga roheline (meie sealviibimise ajal hakkas just sügistoone lisanduma), eestlase jaoks peaaegu mägine. Hämmastava osavusega on kokku põimitud pealtnäha sobimatu - lehmad külas majade vahel jalutamas, itaalia restoran ja hobumaneež, puuetega inimeste instituut ja tigudefarm...
Mõtteid ja muljeid sai palju, aga pilt teatavasti ütleb rohkem kui tuhat sõna (foto suurendamiseks kliki pildil).

Kitsefarmis. Juust oli üsna lehkav, aga maitsev! Ei tea, millise juuksuri juures see tukaga sell käib?

Naturaalne õunamahl. Soovite-õuna astelpaju, õuna-porgandi, õuna-kirsi, õuna-pirni?

Beaufort'i loss. Omanik on väga krapsakas vanadaam, kes ise elab kõrval renesanssvillas.

Ants taastatud vanas veskis usinalt tõlketööd tegemas.

Luksemburgi vanim linn Echternach. Ilus!

Viinamarjaistandused. Saak on värskelt ära korjatud ja veiniks tehtud.

Pealinna jaoks oli aega alles pimedas.

Hüdroelektrijaama veehoidla, 17 m sügav.
All orus on teine bassein, elektri tootmiseks lastakse ülalt vesi pahinal alla ja siis elekter mööda traate Saksamaale. Lihtne ju :D

Moseli jõe orus. Vasakul paistab Saksamaa.